Veerandea kriis

Sain hea töörütmi sisse. Teine launch tuli lükata veebruari algusesse, aga kuupäev on paigas ja kõikidele töötajatele on ülesanded antud. Seekord meil on natuke rohkem aega ja natuke vähem tööülesandeid, mis tähendab, et ma ei tohiks ennast lolliks töötada.

Minu investoritega tegelev noormees ignoreerib mind juba mitu kuud ja ei tee tööd. Temaga on olnud väga raske koosolekuid kirja panna ja ta ei ole seni ühestki tähtajast kinni pidanud. Slaidid on mitu kuud pooleli. Õnneks me ei maksa talle, vaid tal on võimalus saada osa rahast, kui ta meile midagi sisse toob.

Ma pean talle helistama ja välja uurima, mis toimub. Ma vihkan helistamist. Saul iga kord itsitab, kui ma üritan helistamisest kuidagi välja vingerdada. Mul on tunne, et ta nüüd ekstra jätab kõik telefonikõned minu kaela. Seekord ma ei saa välja vingerdada, sest ma tegin eile slaidid valmis paari tunniga. Ei ole nii raske kasvõi paar tundi nädalas tööd teha ja lubadustest kinni pidada.

Kui ma pärast jõule Londonisse tagasi lendasin, siis ma tundsin ennast üsna õnnetuna. Ma kujutasin ette, kuidas ma järgmised mitu kuud istun oma toas ja teen tööd, vahepeal koon ja kuulan fantaasiaraamatuid. Eluvaim kadus ära sellele mõeldes. Mul oli vaja paremaid vaba aja tegevusi selleks, et ma suudaksin töö ajal tööd teha. Üks päev oli eriti õnnetu olla ja siis ma otsustasin, et ma ei viitsi rohkem masetseda. Tegin pika nimekirja tegevustest, mis mulle varem on rõõmu tekitanud. Leidsin sealt huvitava mustri.

Uudsus! See oligi mul puudu! Mul on hea siis, kui ma olen saanud uusi kogemusi või õppinud midagi uut. Esialgu oli Londonis väga tore elada, sest kõik oli uus. Aga nüüd ma käin samade bussidega samades kohtades ja teen samu asju iga päev. Eelnevalt lõbusad tegevused tundusid nüüd igavad.

Täiendasin oma nimekirja uute hobidega, mis võiksid mulle meeldida. Hakkasin igasse päeva planeerima midagi uut ja lõbusat. Otsisin internetist tegevusi, kus ma saaksin tuttavaks kohalike inimestega.

Käisin uutes kohvikutes tööd tegemas, avastasin uusi parke, käisin prügi korjamas, ühinesin enesekaitse trenniga, hakkasin jälle koerajalutajaks ja nii edasi. Eelmine nädal oli nii edukas, et ma isegi leidsin paar uut sõpra. Paljud on küsinud, kas ma tööd ka tegin. Ma saan rõõmsalt vastata: “Jah, ma tegin isegi rohkem kui varem!”. Minu hüpotees, et inimene on vaikimisi tubli, peab paika. Kui inimese kõik vajadused on täidetud, siis ta tahab olla produktiivne. Kui sa pidevalt jätad töid tegemata ja vedeled, siis järelikult midagi on puudu.

Täna lähen uudistama ühte kohalikku talli. Kõik kohad on siin nii kallid, aga sellel tallil ei ole veebilehte ega midagi. Ma poleks teadnudki, et selline koht olemas on, kui ma ei oleks hobustest bussiga mööda sõitnud. Äkki neil ei ole nii kõrged hinnad ja äkki ma saan neile tasuta treeningute eest veebilehte teha. Ma lähen isiklikult kohale, sest neil oli Facebookis ainult telefoninumber ja isegi talli helistamine ajab mulle judinad peale.