Loomulikult kokk sai koroona ja meie kohtumine lükkus taaskord nädal aega edasi. Olukord on juba üsna naljakas. Õnneks olid ettevõttes muud põnevad arengud, nagu näiteks see, et me saime oma elektrikaubiku kätte.
Tegemist on Maxus eDeliver 3-ga, mille pakiruum on külmikuks tehtud. See on täitsa 100% elektriauto, isegi külmik on patarei küljes. Käisime Sauliga kaubikul järel ja sõidutasime selle ühe tema sõbra maja taha puhkama. Nüüd on vaja autole kleepsud peale disainida.
Mainisin eelmises postituses, et käisin sellises kohas nagu Impact Hub kliima soojenemise teemalisel viktoriinil. Mõni päev pärast viktoriini ühinesin Impact Hub grupiga, et ma saaks nende kontorit kasutada. Proovisin kolmapäeval kontoris töötamist ja see oli enam-vähem kõige õudsem kogemus, mis mul siin Londonis olnud on. Nüüd ma mäletan, miks ma viimased 3 ülikooli aastat loengutes ei käinud. Kui ma ei ole kodus pidžaamas tassi teega, siis mul ei ole hea olla. Kontoris on külm, nälg ja liiga palju inimesi. Mulle üldse ei meeldinud see inimeste sumin. Mul on olnud kodus tööd teha natuke üksik küll, aga see seal oli ikka täielik liig. Mul hakkas stressist kurk valutama, aga ma ei saanud kahjuks koju minna, sest ma pidin aega parajaks tegema enne restoranis käiku.
Saul ühines ühe teise (kallima) öko möko klubiga. Ta võttis mind ja Hirat sinna kolmapäeva õhtul kaasa, et me saaks ringi vaadata ja head sööki süüa. Isutsime kolmekesi restoranis ja ajasime niisama juttu. Väga tore oli. Hira rääkis meile, mis tema plaanid seoses investorite otsimisega on. Mul oli nii hea meel kuulata kõigist neist asjust, mida mina isiklikult tegema ei pea.
Ma sõin trühvli pitsat. Maitses nagu tavaline seenepitsa ehk väga hea oli.
Mul on tegelikult Impact Hubiga ühinemisest ikkagi kasu, isegi kui ma seda regulaarselt kontorina ei kasuta. Mul oli vaja kohta, kus toiduhügieeni eksperdiga paariks tunniks maha istuda. Impact Hub oli selleks ideaalne.
