Mul oli nii hea puhkus, et tööstress suri sündmuskohal

Ma olen pärast suuremat läbipõlemist hakanud rohkem tähelepanu pöörama sellele, et tööstress ei oleks osa minu elust. Olen veendunud, et on võimalik olla edukas ettevõtja, ilma et peaks ohverdama oma vaimset ja füüsilist tervist. Sellegipoolest hakkasin enne puhkust veidi läbi põlema. Mul oli jälle nii kiire edu saavutamisega. Kiiresti, kiiresti on vaja raamat müüki saada ja samaaegselt peaks ka kõiki teisi projekte edasi veeretama. Puhkuse kuupäevad olid ammu paigas, aga ma planeerisin tööpäevi puhkuse keskele, sest muidu kõik eesmärgid lükkuvad edasi ja “ma ei saa õigel ajal valmis”.

Eelmisel suvel tegin esimest korda peale põhikooli lõppu kaks nädalat järjest puhkust, mis maandas hästi stressi (Kuidas uut moodi puhkus aitas mul järjekordset läbipõlemist vältida). Aga eelmise aasta puhkus ei ole võrreldav kogemusega, mis mul oli sel aastal. Ma eraldusin tavaelust, sõitsin sõpradega Saaremaale ja unustasin täiesti ära, et mul on ettevõte ja kodu Tallinnas.

Tahan jagada teiega läbi värvikate näidete, miks on vaja puhata kaks nädalat järjest. Ettevõtjad peavad võtma vähemalt kaks nädalat järjest puhkust, mitte tilgutama puhkepäevi kahe-kolme kaupa.

I vaatus. Ma vist teen natukene tööd.

Ma ju võin natukene siin ja seal tööd teha. Mulle tekitaks rohkem stressi idee sellest, et meilikast on punnis. Võtsin esimestel puhkusepäevadel päris mitu korda arvuti uuesti lahti, et emailidele vastata ja viimaseid programmeerimistöid ära lõpetada. Puhkus langes kokku ka selle perioodiga, kus laekub eriti palju lugejate tagasisidet ja väikesed abiautorid ootavad minult järgmisi peatükke. Kleepisin ümbrikuid ja käisin postkasti otsimas.

II vaatus. Vaimne töö asendub füüsilise tööga.

Arvuti lendas lõpuks nurka, sest oli vaja sõprade pulmapeo korraldamisel kätt külge lüüa. Sättisin, hakkisin ja ladusin kuuma päikese käes riita. Väntasin vana hakklihamasinaga pudruks 40 liitrit haugikotletitainast. Tegutsemise harjumus oli nii tugev, et füüsiline töö täitis selle lünga, mille vaimse töö kadumine jättis. Mulle jäi mulje, et ma puhkan, aga tegelikult ma veel ei osanud puhata.

Laadisin endale telefoni rohkelt mõttetuid mänge, mida rahulikumatel hetkedel toksida. Ka need mängud andsid mulle dopamiini ja progressi tunnet.

Kogu päev ei läinud õnneks töö alla. Käisime kambakesi saunas, ujumas ja mängisime vahtra varjus korvpalli. Sõime koos ja lahendasime siidrikaste.

Pulmapidu oli võimas! Sai süüa, juua, tantsida ja kallite inimestega aega veeta. Ei olnud kordagi mõtet, et peaks õigel ajal magama minema, et homne päev raisku ei läheks. Üks hetk, kui pulmabänd lahkus, hakati laskma ladinapärast muusikat, mis tõmbas mu niimoodi käima, et ma tantsisin kaks tundi järjest. Spordikell ütles mulle järgmisel päeval, et pulmaööl sai kokku tantsitud kolm ja pool tundi. Mul oli rahvatantsijatega dance battle. Jäime viiki.

Ma olin viimane, kes varajastel hommikutundidel tantsupõrandalt lahkus. Oleks edasi tantsinud, aga meil tõmmati kõlarilt juhe tagant ära.

Sellisel kellaajal ei olnud ammu enam vaja olla pidulik. Ajasime kaastantsijatega peoriided seljast ja hüppasime sillalt merre. Tantsimisega soojaks köetud kerele oli külm merevesi väga mõnus ja ilmselt vähem soolane kui minu nahk.

III vaatus. Lahti laskmine ja kulgemine.

Ma ei mõelnud enam tööle. Ma isegi ei mõelnud enam sellele, et ma ei mõtle tööle! Olin lõpuks harjunud elama hetkes ja kulgema vooluga kaasa. Arvuti oli teadmata kadunud. Telefon kippus maha ununema.

Peojärgsetel päevadel toimus lihtsalt (tuumapohmellis) kulgemine. Kulgesime ujuma, kulgesime sööma ja tukkusime suvalisel kellaajal. Kui oli nälg, siis sõime. Kui oli palav, siis ujusime. Kui oli uni, siis tukkusime. Ma ammu enam ei teinud oma hommikurutiini. Ma ei teadnud, kui palju ma kaalun või mitu minutit ma öösel magada sain. Mis vahet sellel on?

Pesin viiekümne inimese hommikusööginõud ära, sest ma nägin neid laual ja mul oli aega. Vahepeal vaatasin linnukesi või mõnda eriti suurt põrnikat.

Kuivkäimlast ja putukatest sai kõrini, nii et me läksime pruutpaariga kolmeks päevaks Kuressaarde Georg Ots SPA hotelli. Ligunesime basseinis, saime muditud, lahendasime minibaari ja sõime restoranides. Merevaatega Superior toas tekkis tunne, et võikski SPA-sse elama jääda. On meil seda kraami vaja, mis Tallinnas ootab? Otsustasime, et me igatseme ainult oma kassi.

Päris mitu korda arutasime seda, kuidas ajataju puhkuse jooksul muutunud on. Aeg läks küll kiiresti, aga samas oli tunne, et me oleme vähemalt pool aastat Saaremaal elanud.

IV vaatus. Kas eksisteerib üldse elu Tallinnas?

Pakkisime kotid ümber ja liikusime Illiku laiule I Land Sound muusikafestivalile. Saime uuesti kokku suurema sõprade seltskonnaga ja panime kolm ööd väikese maariba peal pidu.

Ma ei oska sõnadesse panna, kui vägev I Land Sound oli. See oli emotsionaalselt võimas kogemus. Ma olin koos sõprade ja teiste festivalikülastajatega täielikult eraldatud muust maailmast. Meie elu oli kuskil kaugel mere taga. Mu peas ei olnud enam üldse kodumõtteid. Oli ainult laid, mets, värvilised kostüümid, bass ja meeleolu.

Õhtul kümne ajal sättisime ennast peole, mis kestis iga kord hommikuni. Liikusime seitsme lava vahel ja igaüks leidis endale muusikastiili, mis talle meeldis. Kella kaheksa-üheksa ajal lonkisime linnulaulu saatel glämpingutelkidesse paariks tunniks magama ja siis naasime festivali alale, kus sai sauna ja sööki. Kas teate, kui hea on peojärgsel hommikul saunast külma merevette hüpata?

Üks hetk seisin ma Oopuse metsalava ees suure bassikõlari kõrval ja sirutasin käed laiali. Vaatasin taevasse ja tunnetasin, kuidas siin pimedas metsas ei eksisteeri midagi muud peale meie ja muusika. Bass vibreeris läbi mu kopsude, sõbrad panid mu ümber hullu ja metsjeesus väänles laval. Deemonid ja metsahaldjad mõlemad õõtsusid varjudes kaasa, sest sellel hetkel oli kõigile Oopuse muusika meeltmööda.

V vaatus. Hirm tuleviku ees.

Mõte kodust, kus on veega tualett ja sääsevaba tsoon, tundus nii ahvatlev, aga ma kartsin koju minna. Miski oli minu peas täiesti teistmoodi ja ma ei olnud kindel, kas ma enam kunagi tööd suudan teha. Tallinnas töö rügamine tundus nii tühi ja mõttetu. Miks ma teen tööd, kui päris rõõm on seal, kus on sõbrad, loodus ja muusika? Kartsin, et minus ei ärkagi enam ambitsioon.

Õnneks ma olen väike geenius ja võtsin endale veel kaks päeva puhkust. Palun pange endale kõrva taha, et võimsast puhkusest tuleb puhata.

Esimene päev kodus möödus voodis. Mul oli kogu kere paistes, pea paks, süda paha ja meeletu väsimus. Õnneks ma magasin hullema lihtsalt maha. Ärkasin vaid paariks hetkeks üles, et jonnida ja külge pöörata.

Ka teisel päeval oli väsimus ja iiveldus, aga ma avastasin, et täitsa tore on nõusid pesta ja koristada. Kasulikud tegevused tekitasid hea tunde. Vastasin paarile kriitilisele emailile ja minus läks väike leek jälle põlema.

VI vaatus. Rõõm ja rahu.

Ma olen paar päeva edukalt tööd teinud ja mul on produktiivsuse üle väga hea meel. Ambitsiooni väikesest leegist kasvas jälle möirgav tuli. Ma olen tagasi! Head ideed voolavad peast välja, nagu oleks ajus tamm katki läinud. Ma suudan pikalt süveneda ja töö tegemise suhtes ei ole mitte mingisugust vastumeelsust.

Ja samas ei ole mul mitte kuskile kiiret. Rahu on langenud mu peale. Seal Oopuse lava ees, kus bass vibreeris läbi kopsude, ütlesid metsahaldjad mulle, et raha ja töö ei ole nii olulised. Pealegi, ma saan oma suurimad eesmärgid täidetud ka siis, kui ma võtan rahulikult.

Vot sellepärast on vaja puhata mitu nädalat järjest, mitte tilgutada puhkust paari päeva kaupa. Ja siis on ka see väike pisidetail, et puhkuseseaduse § 20 ütleb: “Poolte kokkuleppel võib puhkust anda osade kaupa, kusjuures ühe katkestamatu osa kestus peab olema vähemalt 14 kalendripäeva.”