Mõtisklused talveunest: kas on okei minna looduslike tsüklitega kaasa?

Ma olen üle aasta kogunud statistikat selle kohta, kuidas minu meeleolu hooajaliselt muutub. Hetkel mul on tunne, et mu kere tahab minna talveunne ja mul on seda natukene raske aktsepteerida. Ühest küljest tahaks ju tööd edasi rügada ja veel eesmärke saavutada enne aasta lõppu. Teisest küljest on lihtsam ja loomulikum minna hooajaliste muutustega kaasa. Vastuvoolu ujumine on ju raske ja mõttetu energia raiskamine.

Talvisel ajal energia ja motivatsioon vähenevad järk-järgult

Mul on praegu selline tunne, et mu kere sunnib mind talveunne, vaatamata sellele, et ma iga aasta üritan sellele vastu võidelda. Endine energia ja motivatsioon tööd rügada on hajunud, aga mitte otseselt halvast mõttes. Teki all soojas istumine ja nosimine tundub nagu loomulik reaktsioon pimedale ja külmale jõulueelsele ajale. Isegi meedia, mida ma tarbin on viimasel ajal muutunud. Muidu ma ka vabal ajal kuulasin enesearengu raamatuid ja vaatasin produktiivsusyoutubereid, aga nüüd ma eelistan kuulata fantaasiaraamatuid ja vaadata seriaale.

Raske on ignoreerida seda, kuidas harjumused, mis ma arvasin, et on kinnistunud, hakkavad vaikselt hajuma. Selle asemel, et regulaarselt trennis käia, ma hoopis joon glögi, suhtlen ja käin üritustel. Aga kas see on halb? Tegelikult on mul olnud väga aktiivsed ja tegevusi täis päevad, aga need on olnud spontaansed ja irregulaarsed. Teistsugused.

On see siis hooajaline depressioon?

Motivatsiooni langus ja laisklemine justkui viitavad sellele, et mul on hooajaline depressioon, aga ma ei ole selles päris kindel. Mul ei ole energiat, et keskendunult tööd teha ja jõusaalis käia, aga mul on küllalt tahet sõprdaega väljas käia, uisutada ja suusatada. Ma käin hea meelega restoranis, joon kodus veini või mängin lauamängu. Pealegi, ma jätkuvalt rakendan kõiki hooajalise depressiooni ennetusmeetodeid. Krõbistan D-vitamiini ja teen iga hommik valgusteraapiat.

Pika mõtlemise peale jõudsin järeldusele, et need muutused minus on… normaalsed. Vanad eestlased ka ei teinud talvel suurt tööd. Põllud ju tukuvad lume all ja päevavalgust on vähe.

Mis teadlased hooajaliste muutuste kohta ütlevad

Sukeldusin meditsiinikirjandusse ja uurisin, mis teadlased inimeste hooajalistest muutustest kirjutavad. Õppisin, et praeguste teadmiste kohaselt eristab inimese keha kahte hooaega – külm ja pime või soe ja valge. Meie vere kompositsioon muutub ja külmema ilmaga tekibki kerge insuliiniresistentsus. Loe: lihtsam ennast ümmarguseks süüa nagu karud ja siilid enne talveund.

Aktsepteerimine on ikka raske

Vaatamata sellele, et ma lugesin teaduslikke artikleid selle kohta, kuidas 1000+ molekuli kogused inimese keres talvel muutuvad, on mul ikka raske aktsepteerida, et ma teen päevas vähem tööd. Ma teen hommikul ikka samamoodi päevaplaani ja olen iga kord üllatunud, kui ma ettenähtud tegevustest ainult 30% ära teen. Aga see aasta on aktsepteerimine natukene lihtsam kui eelmistel aastatel. Ma tean, et see on ajutine. Mu energia ja motivatsioon tulevad üks hetk tagasi. Püüan nautida pere ja sõprdaega aega veetmist, šokolaadi ja ahjuprae söömist ja vaikselt teki all kudumist.