Mitte ühtegi müüki

Mul oli päevikus väike lipik kirjaga: “Ära anna alla enne veebruari 2022!”. Nüüd on veebruar ja ma ei ole alla andnud, nii et ma panin omale päevikusse uue lipiku. Ma ei anna alla enne 1. aprilli 2022. Aprillis võin uuesti analüüsida, et kas on tarvis alla anda või mitte.

Ma olen meeletult stressis, aga mitte sellepärast, et ettevõttes võib midagi halvasti minna. Mind ajab see stressi, et ma ei saa tööd mitte kuskile edasi lükata. Ma ei oska hommikul ennustada, kas mul on hea olla või halb olla, aga nüüd on nii palju olulisi ülesandeid, et ma pean igal juhul mitu tundi intensiivset tööd välja punnitama. Ma olen stressis, sest mu kasukas on paks ja ma kardan, et ma ei saa oma tööülesannetega hakkama.

Kui ma juba tööd teen, siis töö ise on väga lõbus. Suhtun ettevõttesse nagu strateegiamängu. Rasketes olukordades on huvitav mõelda, et mis see õige “käik” nüüd on.

Lendasin veebruari alguses paariks päevaks Portugali. Sain Mihkliga kokku, jõin kohvi, sõin tarta de nata‘t ja jõin sangriat. Portugalis oli päeval 17 kraadi sooja ja me ei näinud ühtegi pilve. Natuke D-vitamiini saada oli väga meeldiv.

Pärast reisi läksid kõik asjad ettevõttes kohe põlema ja aeg lihtsalt lendas. Ma vaevu hoidsin ennast vee peal sellega, et blokkisin päevas pärastlõunad lõbusateks tegevusteks. Ma püüan viimasel ajal enda eest paremini hoolitseda, sest kui mind ei ole, siis ju ettevõtet ei ole. Mina olen ettevõte praegu.

Me pidime teise launch’i tegema 7. veebruaril, aga me ei saanud mitte ühtegi tellimust. Ma jõudsin reisilt liiga hilja tagasi ja ei hakanud piisavalt vara reklaamima, nii et see on mõnes mõttes minu enda süü. Õnneks ma ei pidanud köögi ja kokkade eest seekord maksma. Nüüd on launch lükatud Valentinipäeva ja me otsustasime, et me teeme igal juhul 25 portsu toitu ja anname need kasvõi tasuta ära.

Ma olen nagu peata kana igal pool ringi jooksnud, reklaaminud, lehti postkastidesse pistnud ja nii edasi, aga ikkagi keegi ei ole tellinud. Nojah, tüüpiline startupi elu. Küll me leiame õige sõnumi, mis kliendid uksest sisse toob.

Pidin täna jälle tiheda päeva tegema. Tundsin eile ebaloomulikku väsimust, läksin varem magama, aga magasin väga halvasti. Kõik kohad valutasid. Hommikul suutsin ennast vaevu istuli ajada, et voodist kaks koosolekut ära teha. Jõin paar kohvi ja püüdsin tööd teha, aga ei suutnud. Selle asemel hoopis magasin kolm tundi 20-minutist lõunauinakut. Ma lõpuks andsin alla ja leppisin sellega, et tänasest ei tule tööpäeva. Positiivne külg on see, et nüüd mul on lõpuks aega blogipostitust kirjutada.

Pidin isegi enesekaitsetrenni ära jätma, sest mul hakkas pesu riputamise peale rinnust valutama. Aga ärge muretsege, see on minu puhul täiesti normaalne. Arstid kratsivad ainult kukalt ja ülehomme olen jälle terve.