See postitus on kolmas osa seeriast, kus ma analüüsin, mida ma oma pankrotti läinud startupist õppisin. Kui te veel ei tea, siis 2021. aastal alustasin ma Londonis nullkulu vegan firma, mis toimetas inimestele taaskasutatavates kaussides valmistoitu ukse taha. Idee ja ajastus olid head, aga ma ei suutnud investori rahadega ettevõtet piisavalt kiiresti kasvatada, et kulusid katta, nii et me otsustasime 2022. aasta lõpus startupi kinni panna.
Esimeses osas rääkisin uutest oskustest, mis ma omandasin startupi juhtides. Teises osas kirjeldasin vigu, mille tõttu startup pankrotti läks ja mida järgmine kord oskan ehk vältida. Nüüd ma soovin jagada seda, mida ma enda kohta õppisin. Iga uue projektiga ma õpin enda kohta midagi, mida ma varem ei teadnud või ei osanud päris sõnadesse panna. Osasid asju ma juba teadsin ja sain nende kohta lihtsalt kinnitust.
- + tähendab seda, et ma sain eelneva arvamuse kohta kinnitust.
- – tähendab seda, et tegemist on täiesti uue teadmisega.
– Avastasin, mis on minu väärtus
Leidsin need iseloomuomadused ja oskused, mis teevad mind eriliseks. Kui ma peaks omale lähiajal CV-d kirjutama, siis ma tean, mida tööandjatele reklaamida. Järgnevas nimekirjas on asjad, mida minu investorid ja töötajad minu puhul välja tõid.
- Ma teen asjad ära. Kui mina mingit projekti juhin, siis asjad saavad kiiresti tehtud. Ma võtan idee ja lähen läbi halli kivi, et sellest saaks füüsiline toode või teenus.
- “Ma ei oska” ei ole minu jaoks vabandus. Kõik on õpitav või delegeeritav.
- Ma üldiselt meeldin inimestele. Üks inimene, kellele ma ukse peal toitu müüsin ütles “You look so harmless!“. Ukselt uksele müügiga see omadus aitab kaasa.
- Ma oskan hästi analüüsida, mis läks hästi ja mis läks halvasti. Ja ma teen seda regulaarselt.
- Võtan hästi vastu negatiivset tagasisidet, kui see on seotud minu loodud tootega (me ei räägi siin sellest, kui keegi tuleb minu iseloomu kallale). Tagasiside aitab kasvada.
Kõikidel nendel positiivsetel külgedel on üks eeldus – ma ei tohi olla depressioonis. Kui mul on depressioon, siis ma olen täiesti teine inimene.
+ Ma väärtustan aja ja asukohavabadust
See ei olnud minu jaoks suur üllatus. Mulle meeldis Truliga tegeleda seni, kuni mul oli vabadus teha tööd millal ja kuidas ma tahan. Kui investorid hakkasid rohkem seljas elama ja nõudma, et ma püsiks ühes kohas, siis kadus igasugune motivatsioon tööd teha. Nüüd ma tean, et mulle sobib sõita arvutiga mööda linna ringi ja otsustada, kuhu ma soovin paariks tunniks tassi kohviga maanduda. Ma olen produktiivsem, kui ma saan aeg-ajalt keskkonda vahetada ja ei pea koguaeg sama tooli otsas tööd tegema.
Ajavabadus on minu jaoks olulisem kui asukohavabadus. Mu tervis ei ole kunagi väga tugev olnud, nii et aeg-ajalt on päevi, kus ma lihtsalt ei jaksa tööd teha. Truli kallal töötatades ei olnud mul alati seda luksust, et ma võin päeva lihtsalt üle lasta. Tuleb välja, et kui ma tahan midagi saavutada, siis mul on eelkõige vaja tekitada situatsioon, kus ma võin suvalisel hetkel otsustada, et “täna ma rohkem ei tee!”.
+ Kuklasse hingamine mind ei motiveeri
Kui keegi jälgib, mida ja millal ma teen, siis ma kahjuks ei suuda tööd teha. Iga kord, kui mul oli vaja kellegi silma all midagi teha, siis mu töötulemused olid halvemad. Asi ei ole lihtsalt selles, et mulle ei meeldi, kui keegi mulle ütleb, mida ma parasjagu tegema pean. Kogu ettevõte kannatas, kui investorid mul rohkem seljas elama hakkasid, sest ma ei teinud optimaalselt tööd.
Sellel samal põhjusel ma ju ei suutnud Eestis gümnaasiumis käia ja mulle ei sobinud Inglismaa ülikoolis ülesannete tegemise tunnid, kus õpetajad käisid laudade vahelt nagu haikalad ja vaatasid üle õla. Ma olin muidu viieline õpilane, kui mind rahule jäeti.
Ma kujutan ette, et vanema generatsiooni inimesed vaatavad seda postitust ja mõtlevad, et noored on hukas. Väidetavalt on minu generatsiooniga see probleem, et me kõik tahame erikohtlemist ja ei ole muidu nõus tööd tegema. Nojah… Ma ei saa mitte kuidagi sellele vastu vaielda. Mina olen silmakirjalik ja näiteks ei soovi enda vanuseid inimesi enam palgata. No mis teha. Kui ma tahan nii valiv olla ülemuste suhtes, siis ma pean oma elu lihtsalt niimoodi korraldama, et mul ei ole ülemust. Ma tahan rõõmus olla.
– Päris puhkus on olulisem, kui ma arvasin
Ma arvasin, et mulle piisab sellest, kui ma saan nädalavahetused vabaks ja aeg-ajalt võtan paar päeva nädala sees. Tuleb välja, et sellest ei piisa. Ma oleks kauem vastu pidanud, kui mul oleks olnud 30 puhkusepäeva nagu kõigil teistel. Mul oli hädasti tarvis võtta paar nädalat puhkust nii, et ma ei pea üldse arvutit lahti tegema. Kahjuks ei olnud see minu ettevõttes võimalik. Oma edasiste projektidega ma annan iseendale ametliku ja allkirjastatud lubaduse, et ma organiseerin oma töö nii, et ma saaks puhkust võtta.
Mulle ei sobi sellised ettevõtted, kus CEO peab olema alati online. Mul on vahepeal tekkinud mitu äriideed, aga ma olen neid ignoreerinud, sest need viiksid mind samasse olukorda, kus ma viimased kaks aastat olen olnud. Edaspidi keskendun rohkem passiivsele tulule.
– Ma ei naudi inimeste juhtimist
Mulle ei meeldinud olla juht, kuigi ma sain sellega üllatavalt hästi hakkama. Töötajatega oli küll probleeme, aga ma üleüldiselt meeldisin oma töötajatele. Nad olid kõik väga toredad mu vastu ja hoidsid mind nagu pesamuna.
Aga ma õppisin, et ma olen üksi rõõmsam. Minu kõige lemmikum töötaja oli minu admin tüdruk, kellega ma vahetasin ainult meile ja ta tegi lihtsalt asjad ära. Selline tööandja ja töötaja suhe mulle meeldib!
Need, kellega pidi koguaeg helistama ja kommunikeerima, väsitasid mind ära. Ma olen ikkagi introvert. Juhi positsioon on glamuurne, aga sellest ei tulnud piisavalt dopamiini, et tasakaalustada seda, et ma pidin koguaeg teistega suhtlema.
+ Vaheldus on minu narko
Kõige parem asi Trulis töötamise juures oli see, et ma sain iga päev vaheldust. Kuna ma olin peamiselt asukohavaba, siis ma sain keskkonnavaheldust sellega, et ma käisin lihtsalt erinevates kohvikutes või sõprade kodudes tööl. Minu tööülesanded olid iga nädal erinevad, sest tegemist oli startupiga, kus asjad pidevalt muutusid.
Muutus on minu jaoks nagu narko. Mul hakkab kere sügelema, kui ma pean ühte ja sama asja ainult tegema. Kui ma kunagi päris tööle peaksin minema, siis ma pean leidma sellise koha, kus on projektipõhine töö ja iga projekt ei kesta kauem kui 2-3 kuud.
– Perest eemal olla on halb
Milline üllatus, eksole? No minu jaoks oli, sets ma olen muidu olnud edukalt iseseisev. Londonis suvaliste inimestega elamine ei ole nii tore, kui perega elamine.
Naljakal kombel oli kõige õudsem see, et ma pidin iga kord omale kohvi ja võileiva ise tegema. Ma saan muidu väga hästi hakkama, aga see, et iga jumala kohv ja iga jumala võileib on enda tehtud ajas mind depressiooni. Kui sa elad pere või heade sõpradega ja sul on väga halb päev, siis sa saad alati paluda, et nad sulle teeksid tassi teed või tooksid poest midagi. See, et selline variant on olemas, annab nii palju juurde! Ma mäletan ühte õhtut, kus mul oli 38 palavik ja ma hakkasin nutma selle peale, et ma pidin iseendale teed tegema.
Kui ma peaksin nüüd palgatööle minema, siis ma loomulikult saan üles öelda asukohavabaduse või ajavabaduse mingiks ajaks. Ma ei ole täielik lumehelbeke. Aga mul on hea meel, et ma nüüd tean, mis sorti keskkonnas ma kõige rohkem saavutan. Kui kõik hästi läheb, siis ma saan oma elu organiseerida nii, et see on kooskõlas minu tugevuste ja nõrkustega.
