Liigne optimeerimine on produktiivsuse takistus

Mulle meeldivad produktiivsussüsteemid ja raamatud. Ma võiks tundide kaupa uut kalendriäppi seadistada või otsida kõige paremat tarkvara, millega oma harjumusi träkkida. Kahjuks on see jällegi üks viidutamise (procrastination) vorm, mis takistab mul oma eesmärke saavutamast. Ma ei kavanda Marsi kosmosebaasi, nii et mul ei ole tegelikult vaja midagi lõputult optimeerida selleks, et oleks hea töötulemus.

Paberist ja pliiatsist piisab

Kui ma hakkasin esimest korda raamatut kirjutama, siis ma alustasin Wordis, aga ma avastasin üsna ruttu internetist kümneid erinevaid tekstiredaktoreid. Hakkasin nende kohta uurima, sest reklaamiti, et minu kirjutamine saab nii palju kiiremaks ja efektiivsemaks, kui ma kasutan spetsiaalselt kirjanikele loodud programme.

Õnneks ma mõne aja pärast taipasin, et minu internetiuuringu ainuke tulemus on see, et ma lükkan kirjutama hakkamist edasi. Läksin tagasi Wordi ja kirjutasingi raamatu esimese mustandi lõpuni. Tänu distsipliinile ja mitteoptimaalsele tööle on võimalus, et mu käsikiri leiabki tee raamatupoe riiulitele.

Eesmärkide täitamata jätmine ei tulene vähesest töövahendite optimeerimisest. Lõppude lõpuks on inimeste suurimaks takistuseks see, et nad ei istu maha ja ei tee päris tööd. Raamatu kirjutamiseks on tegelikult vaja ainult paberit ja pliiatsit. Amazoni toote müügile saamiseks on vaja vabrikutega suhelda ja raha ära maksta. Ettevõtte asutamiseks on vaja OÜ registreerimise vorm ära saata. Vahet pole, mis selle ettevõtte nimi on! Seegi ei pea olema optimaalne.

Aga millal siis optimeerida?

Minu kogemusel ja minu ühe lemmiku YouTuberi Sam Matla soovitusel tuleks optimeerida tööprotsesse alles siis, kui tekib pudelikael. Ei ole mõtet automatiseerida Zoomi kohtumiste linkide genereerimist, kui sul on nädalas ainult üks kõne.

Oma Londoni startupis ma tegin pidevalt seda viga, et ma üritasin optimeerida äriprotsesse, sest “Raudselt mõne kuu pärast tuleb hullult uusi kliente ja siis on neid automatiseeringuid väga vaja!”. Lubagem naerda. Mu startup läks enne pankrotti, kui üldse selline probleem tekkida sai! Oleks pidanud oma energiat panema hoopis sellesse, et neid kümneid ja kümneid uusi kliente leida.

Töö! Teostus! Progress!

Kui ma päevaplaani teen ja tööülesandeid valin, siis mul ketrab peas alati see küsimus: “Kas see on päris töö?”. Asi on selles, et paljud tööülesanded tunduvad nagu päris töö, kuigi need on tegelikult ebavajalikud optimeerimisülesanded.

Ma tean, et minu jaoks parim aeg tööd teha on vahetult pärast hommikurutiini. Päevaplaani tehes panen päris töö esimesse tööblokki, et maksimaalselt oma tipp mentaalset seisundit ära kasutada. Lõbusaid optimeerimisülesandeid, raamatupidamist ja andmeanalüüsi teen siis, kui mentaalne jõud on langenud. Nii saan vähemalt kindel olla, et ma olen iga päev mõned tunnid teinud sellist tööd, mis mind päriselt eesmärkide täitmisele lähemale viib.