Eelmises postituses kirjutasin läbipõlemise sümptomitest. Ma ei suutnud üle 15 minuti korraga keskenduda ja igapäevased olukorrad tekitasid paanikat. Mul läks viis kuud aega enne, kui ma läbipõlemisest täielikult taastusin.
Viis kuud on pikk aeg, aga kui ma Londonist Eestisse tagasi kolisin, siis ma tegelikult arvasin, et mul läheb vähemalt aasta enne, kui ma suudan jälle tööd teha. Ma mäletan, et mul oli Mihkliga (elukaaslane) novembris vestlus, kus ma ütlesin talle, et ma kardan, et ma ei suuda mitte kunagi elus normaalsele palgatööle minna, sest mu vaimne tervis ei elaks seda üle. Mihkel ennustas, et pärast paarikuust puhkust tuleb mul eluvaim jälle sisse ja ma hakkan tahtma uusi projekte ette võtta. Tal oli õigus, kuigi täielikuks taastumiseks läks veidi kauem.
Läbipõlemisest taastumine võttis aega ja vaeva, aga ma sain sellega hakkama. Täna on olukord selline, et ma suudan tööd teha, ma tahan tööd teha ja mulle meeldib tööd teha. Minu sisemine tahe pingutada suurte eesmärkide nimel on tagasi. Jagan teiega oma samm-sammulist plaani läbipõlemisest taastumiseni.
1. Andsin alla
Läbipõlemisest taastumiseks ei piisa sellest, et lähed paariks nädalaks puhkusele. Läbipõlemine on füsioloogiline probleem. Närvisüsteemil on ohjeldamatu stressireaktsioon, mis tõenäoliselt ei lähe lühikese puhkusega täielikult üle. Kui stressor ikka ootab sind puhkuse lõpus, siis tulevad vanad sümptomid peagi tagasi.
Minu läbipõlemine kestis üle poole aasta. Ma proovisin selle poole aasta jooksul igasuguseid asju, et taastuda. Sõin tervislikult, käisin trennis, veetsin aega sõpradega ja üritasin puhata ilma tööst muretsemata. Sellised tegevused on ka siin nimekirjas, aga neist üksi ei piisanud. Ma hakkasin alles siis taastuma, kui ma stressori täielikult elust eemaldasin.
Selle konkreetse startupi juhtimine ei sobinud kokku minu iseloomuga ja see startup ei inspireerinud mind nii väga, kui ma lootsin. Ma mäletan, et ma mõtlesin, et isegi kui müügid üles lähevad ja kõik on “hästi”, siis ju ikkagi ei ole. Stress ei kao ikkagi kuhugi. Kui ma lõpuks otsuse tegin, et ma ei taha olla Truli juht, siis mul langes kivi südamelt.
Igalt poolt meid pommitatakse sellega, et ära anna alla! Jõuad veel! Ma elasin ja töötasin mitu kuud läbipõlemise seisundis, sest ma ei mõelnud endast kui alla andjast. Aga Truli osas alla andmine oli kõige parem otsus ja ilma selleta ma ei oleks läbipõlemisest taastunud.
2. Kolisin tagasi koju
Vaatamata sellele, et ma lõin omale Londonis tugeva tugivõrgustiku, oli vaja ikkagi Eestisse päris pere juurde tagasi kolida. Veri on paksem kui vesi. Ma leidsin omale Londonis head sõbrad, kes aitasid mul raskete aegadega toime tulla ja pakkusid tuge, aga lõpuks on kõige parem tugivõrgustik ikkagi oma pere. Ma olen väga tänulik, et mind alati Eestisse tagasi oodatakse ja ollakse toeks ja abiks nii finantsiliselt kui vaimselt.
Ma sain tulla koju ja lihtsalt vedeleda, süüa ja puhata. Ei pidanud kohe hakkama raha pärast muretsema, sest katus oli pea kohal ja toit ootas külmikus. Oma inimesed tekitasid tunde, et kõik saab korda.
3. Otsustasin, et ma ei tee mitte midagi
Esimesed nädalad kodus ma ei teinud ikka mitte midagi kasulikku ja see oli täiesti plaanipärane. Ma võtsin vastu otsuse, et ma ei tee ühtegi kasulikku liigutust, mida ma ei taha teha. Lasin ajud lonti. Veetsin päevad vaadates Netflixi, kududes ja raamatuid lugedes.
Alguses oli puhkamine üllatavalt raske. Mul oli tugev stressi ja süümepiinade harjumus, nii et mul läks veidi aega enne, kui alateadvus aksepteeris, et on okei lihtsalt logeleda. Kes oleks arvanud, et puhkamine nõuab pingutust?
Mitte millegi tegemine kestis kuskil kaks kuud, kuigi juba pärast esimest kuud tekkis mul inspiratsioon hakata planeerima 2023 aasta eesmärke. Minu 2023 eesmärgid olid pandud selle eeldusega, et ma ei ole suuteline aasta jooksul palgatööle minema. Ma ei uskunud, et ma üldse kunagi lõplikult taastun.
4. Prioritiseerisin magamist, trenni ja tervislikku toitumist
Ma loodan, et ma ei pea pikalt lugejaid veenma selles, et trenn, magamine ja tervislik toit on olulised. Sinu kere on masin ja masin vajab hooldust ja head kütust, et optimaalselt töötada. Läbipõlenud inimene ei vaja doritosid, torti ja veini. Ajude lonti laskmisele lisaks tegelesin heade harjumuste loomisega.
Korrapärane unegraafik ja piisavalt unetunde. Ma võisin kasvõi terve päeva arvutiga mängida, aga magamaminekuaeg oli rangelt fikseeritud. Iga öö oli vaja samal (mõistlikul) ajal magama minna. Unegraafiku regulaarsus on minu kogemusel isegi olulisem kui unetundide arv, sest regulaarne unegraafik aitab sügavamalt magada.
Regulaarne trenn. Läbipõlenud inimene peab lümfi liigutama, nagu ütleb Eric Edmeades. Ma tegin päevas vähemalt 10000 sammu või käisin jõusaalis või jooksmas. Mida rohkem sa ennast liigutad, seda kiiremini tuleb elujõud tagasi. Millegipärast on universumis selline reegel, et energia saamiseks tuleb energiat kulutada.
Värske õhk. Kui vähegi võimalik, siis ma tegin trenni õues. Panin naelad alla ja käisin lume sees jooksmas. Käisin paaritunnistel talvematkadel ja isegi suusatamas. Mulle üldiselt ei meeldi suusatamine, aga tali ja külm ei ole piisavalt head vabandused, et toas passida.
5. Seadsin lihtsad ja paindlikud eesmärgid
Esimesed nädalad ma ei teinud midagi, aga hiljem juba tekkisid tööülesanded, mida oli ikkagi vaja ära teha. Näiteks Amazoni raamatupidamine või meilidele vastamine ja Truli kinni panemine. Ma panin omale iga päev väga lihtsasti saavutatavad eesmärgid, näiteks 3×15 min tööd päeva peale, üks trenn ja köök koristada.
Need eesmärgid olid paindlikud. Kui ma poole päeva pealt tundsin, et kõik käib jälle üle jõu ja paanika tuleb peale, siis ma tegin eesmärgid ümber. Kui mul tuli tuju jälle terve päeva voodis olla, siis raamatupidamine ja emailid pidid ootama.
Väikesed eesmärgid ja nende edukalt täitmine andsid mulle head enesetunnet ja usku, et ma suudan homme äkki midagi rohkemat teha. Väikesed eesmärgid muutusid ajapikku aina suuremateks eesmärkideks, aga mitte sundimise pärast vaid omaenda ambitsiooni pärast. Mul oli ambitsioon kõige hullemas läbipõlemise staadiumis täielikult kadunud, aga see hakkas vaikselt tagasi tulema. Mul oli iga päev natukene rohkem tunne, et minu vana iseloom tuleb tagasi.
6. Seadsin konkreetse sihi
Läbipõlemisest taastumise kuuendaks etapiks olin ma juba mõnda aega iga päev trenni teinud ja vaikses tempos erinevate tööülesannete kallal nokitsenud. Tahtsin jälle normaalse elu juurde tagasi minna.
Üks läbipõlemise põhjustajaid on ebakindel eesmärk. Kui sa teed kõvasti tööd, aga ei tea mille nimel, siis on sul suurem soodumus läbi põleda. Otsustasin seada endale 2023. aastaks kindla sihi, et ma teaks, mille nimel ma iga päev pingutan. Minu suurim eesmärk selleks aastaks on saavutada ajaline ja finantsiline vabadus läbi oma passiivse tulu ettevõtte. See eesmärk pani mulle jälle tule takku, sest turvatunde taga ajamine on minu jaoks praeguses eluetapis väga motiveeriv. Miks sina iga päev pingutad?
Ma olen jälle mina. Mul on suured eesmärgid ja ma iga päev töötan nende nimel. Ma pingutan hea meelega ja ainult enda jaoks. Ma tuletan endale pidevalt meelde, et kõik mis ma teen, on vabatahtlik. Ma ei pea ühtegi oma projekti lõpule viima, kui tuleb välja, et nende projektide läbiviimine ei ole lõbus.
Kui ma kunagi libastun ja jälle läbi põlen, siis mul on siin kuue sammuga plaan läbipõlemisest taastumiseks. Loodetavasti järgmine kord, kui midagi sellist juhtub, siis mul on passiivne tulu, mille pealt elada, kuni ma taastun. Minu arvates on mitmed tuluallikad ja vähemalt üks passiivse tulu allikas tänapäeval hädavajalikud, sest läbipõlemine tundub olevat tänapäeva epideemia.
