Läbipõlemine 1: Läbipõlemise sümptomid – minu kogemus

Ma olen ametlikult läbipõlemisest taastunud, nii et ma saan selge peaga panna paika plaani läbipõlemise vältimiseks. Ma ei taha läbipõlemist enam kunagi sellisel skaalal kogeda nagu 2022. aastal, kui ma Londonis startupi juhtisin.

Kirjutasin hiljutises blogipostituses Mis saab pärast Skeletoni? Kas ja kuidas ma järgmised kliendid leian?, et nägin põnevat töökuulutust ja helistasin kuulutajale, lootes kandidaatide hulgast paremini silma paista. Minu strateegia oli edukas, sest mind kutsuti vestlusele ja järgmise paari päeva jooksul peaks laekuma pakkumine. Minu plaan on käia poole kohaga tööl ja teise poolega arendada edasi oma passiivse tulu ettevõtet.

Minu suurim hirm on see, et ma pingutan uuel tööl üle ja põlen jälle läbi. Olen kuulnud hoiatusi, et poole kohaga töö muutub tihti täiskohaga tööks, mille eest makstakse poole koha palka. Tahan seda saatust vältida, nii et teen oma läbipõlemise kogemusest põhjalikuma analüüsi ja loodetavasti aitan ka teil tulevikus läbipõlemist vältida. Minu läbipõlemine jagunes kolme faasi.

Faas 1: Süümepiinad

• Tundsin süümepiinu, et ma ei teinud päevas piisavalt tööd. Mulle tundus, et firma kasvamine oli ainult minu taga kinni, nii et see rõhus pidevalt südamel.
• Kui ma üks päev libastusin ja vaatasin tundide kaupa YouTube videosid töö tegemise asemel, siis ma sundisin ennast järgmisel päeval “järele töötama”. Selline mõtlemine tekitas kasvava lumepalli efekti, kus mul oli iga päev rohkem tööd, mida järele töötada.
• Trenni ja magamise jaoks ei olnud aega. See loomulikult tähendas, et ma lihtsalt enam ei prioritiseerinud magamist ja trenni. Oluliste asjade jaoks on alati aega.

Faas 2: “Laiskus” ja mentaalne põgenemine

Mul on olnud juba kooli ajast selline veendumus, et terve ja rõõmus inimene tahab tööd teha. Kui inimesel on kõik korras, siis tema vaikimisi säte on olla tubli. Mul oli nädalate kaupa iga päev tunne, et ma ei taha tööd teha, nii et midagi oli ilmselgelt valesti. Laiskus on sümptom, mitte probleemide algpõhjus. Kahjuks ma ei olnud läbipõlemise hetkel piisavalt eneteadlik, et tegeleda probleemi põhjustajatega, vaid ma üritasin oma “laiskust” parandada.

• Ma ei tahtnud enam tööd teha. Töö tegemine ei olnud enam meeldiv, nii et igasugune töö nõudis aina rohkem ja rohkem pingutust. Iga kord oli vaja sundida ennast laua taha istuma.
• Kodu oli koristamata, juuksed olid pesemata, tolmurullid paljunesid voodi all ja juust hallitas külmkapis.
• Ma tegelisin ainult tulekahjudega, sest töö aina kuhjus. Tulevikku investeerimine kadus täielikult. Ma ei leidnud aega selliste projektide jaoks, mis oleksid pikas perspektiivis kasulikud.
• Sõin palju rämpstoitu, sest see oli üks vähestest garanteeritud dopamiiniallikatest.
• Mu aju otsis passiivseid tegevusi, et kasvõi paariks tunniks elust põgeneda. Peamisteks põgenemisteedeks olid YouTube videod, seriaalid, arvutimängud ja fantaasia raamatud.

Passiivsed tegevused ei ole iseenesest halvad. Puhkamine ja mängimine on väga olulised, aga ma näiteks avastasin, et suur tung videosid vaadata kadus ära pärast seda, kui ma olin oma päevatöö ära lõpetanud. Videote vaatamine oli lõbus ainult seni, kuni ma sain seda kasutada, et tööd edasi lükata. Kui jõudis kätte päriselt puhkamise ja mängimise aeg, siis ma ei teadnudki, mida endaga peale hakata. Ma pigem tahtsin sõpradega välja minna või teistega koos filmi vaadata.

Faas 3: Vaheldumisi paanika ja apaatia

• Mul olid nutu- ja paanikahood. Telefonihelin tekitas paanikat. Päeviku, sõnumite, tolmurullide ja hallitava juustu vaatamine tekitas paanikat. Kõige hullem oli see, kui keegi üritas olla abivalmis ja soovitas mulle veel midagi, mida teha, et Truli müüke suurendada.
• Paanikahoole järgnes apaatia, mis võis kesta paar tundi kuni paar päeva. Mind ei huvitanud enam mitte miski. Ma isegi ei jaksanud enam muretseda, nii et ma võisin lihtsalt voodis vedeleda ja põgeneda videotesse või raamatutesse.
• Töö kvaliteet oli nii halb, et teised inimesed hakkasid seda tähele panema.

5 kuud hiljem

Mul on nii hea meel, et ma olen nüüd taastunud. Ma suudan jälle tööd teha ja ma väga naudin töö tegemist. Minu ambitsioon on tagasi ja suured eesmärgid ei hirmuta mind. Seadsin ju endale väga uhked 2023 aasta eesmärgid.

Kuigi ma olen taastunud, siis mõnikord tulevad täiesti tühjast kohast vanad sümptomid tagasi. Need on nagu tüsistused.

• Telefon heliseb ja ma tunnen, kuidas vererõhk hakkab tõusma, kuigi investorite asemel helistab ema.
• Mihkel palub mul oma villased sokid ära parandada ja mul tuleb korraks peaaegu vastapandamatu tahtmine kuskile peitu pugeda teiste inimeste ootuste eest.

Õnneks selliseid situatsioone on iga nädal vähem. Ilmselt läheb veel aega, kuni ma 100% läbipõlemisest taastun.

Ainuke asi, millest ma ei ole lahti saanud, on süümepiinad. Mul jätkuvalt pulbitsevad pinnale mõtted, et ma ei ole päevas piisavalt saavutanud. Õnneks ma olen piisavalt eneseteadlik, et ma panen tähele, kui need mõtted pinnale kerkivad. Ma ilmselt pean mitu aastat psühholoogide ja coachide abiga tegelema oma mõttemustrite muutmisega enne, kui süümepiinad täielikult kaovad.

Järgmises osas kirjeldan seda, kuidas ma täpselt 5 kuuga läbipõlemisest taastusin. Kui sa ei soovi uut postitust maha magada, siis kindlasti jaga oma emaili. Ma saadan oma listile iga kord meili, kui uus postitus välja tuleb.

SEERIA JÄRGMINE POSTITUS: Läbipõlemine 2: Kuidas ma läbipõlemisest taastusin