Ma olin 2013/2014 Argentinas YFU vahetusõpilane ja jäin pärast vahetusaastat veel kaheks aastaks Argentinasse elama. Nüüd on 2023, nii et sellest kogemusest on peaaegu kümme aastat möödas. Soovin teiega jagada, kuidas YFU vahetusõpilase kogemus mind inimesena muutis ja mis kasu ma sellest järgneva kümne aasta jooksul sain.
Vahetusõpilaseks minek ei olnud minu enda idee, vaid hoopis minu ema. Ma mäletan, et ema lausa kiusas mind, sest ta arvas, et mulle võiks välismaine seiklus kasulik olla. Aga mul oli Eestis mugav. Ma sain koolis hästi hakkama, nii et ma ei pidanud liiga palju vaeva nägema. Mul olid head sõbrad ja mulle meeldis olla lihtsalt tavaline teismeline.
Kui koolis reklaamiti välja YFU infotund, siis ma panin ennast sinna kirja, sest ma olin juba sellest nii palju kuulnud. Mu sõbrannad kusjuures ei tahtnud, et ma üldse infotundi läheksin. Nad istusid seal tunnis mu kõrval, üks ühel pool ja teine teisel pool, ja üritasid infotunni lõpus takistada mind oma meili paberile kirja panemast, sest nad vist nägid, kuidas mul silmad särama läksid. Infotunni lõpuks olin otsustanud, et see tõesti on täpselt minu moodi seiklus.
Ma valisin Argentina, sest ma tahtsin minna kuskile, mis on Eestist täiesti teistsugune. Ma olin veendunud, et elu välismaal on ägedam kui siin. Kui sa tahad võimsat kultuurišokki saada, siis on kaks valikut – Aasia või Lõuna-Ameerika. Ma ei tahtnud Hiinasse minna, sest see ei köitnud mind nii väga, nii et ma otsustasin minna Ladina-Ameerikasse. Mulle meeldis idee, et ma õpin ära hispaania keele, mis on neljas kõige populaarsem keel maailmas.
Vahetusaasta lühikokkuvõte
Mind saadeti Argentina karupeppu Santiago del Estero provintsi. Elasin keset pampat väikeses linnas nimega Añatuya, mis oli enam-vähem Haapsalu suurune. Käisin 300 õpilasega katoliiklikus erakoolis. Õppisin juba kahe kuuga hispaania keele ära, sest kodulinnas ei olnud ühtegi inglise keelt kõnelevat inimest. Sellises keskkonnas sul lihtsalt ei jää muud üle, kui kohalikku keelt rääkima hakata.
Ma sain kultuurišokiga üsna hästi hakkama. Koduigatsus tuli alles siis peale, kui ma Argentinasse pikemalt elama läksin. Muidu mul oli üsna tore olla ja mul oli seal palju põnevaid seiklusi. Ainult esimeses peres oli raske, sest meie iseloomud ei klappinud. Kui mind teise perre liigutati, siis läks elu palju paremaks.
Pärast vahetusaasta lõppu suutsin eesti gümnaasiumis vastu pidada kuus kuud ja siis mul viskas üle ja ma kolisin Argentinasse tagasi. Elasin seal Añatuyas veel kaks aastat ja siis liikusin edasi Inglismaale.
Kui soovid detailsemalt minu vahetusaastast lugeda, siis minu vana blogi on ikka veel üleval – https://kaisa-argentiinas.blogspot.com/. Ma ise seda enam ei vaata, sest mul hakkab piinlik, aga ma otsustasin selle internetti üles jätta, sest see on jätkuvalt hea ressurss järgmistele YFU generatsioonidele.
Aga nüüd edasi põhiteema juurde…
Olen julgem hakkaja
Minu bränd on alati olnud “Hakkaja Kaisa”, aga vahetusaasta andis mulle veel rohkem julgust võtta ette suuremaid projekte ja seiklusi. Vahetusaasta on emotsionaalselt raske ja pead õppima keerulistes, piinlikes ja isegi ohtlikes olukordades hakkama saama. Selle tulemusel on kõik järgmised väljakutsed võrdlemisi kerged.
Ilma YFU kogemuseta ma ei oleks ilmselt Londonisse ülikooli läinud. Kui ma Argentinast Inglismaale ülikoolidesse kandideerisin, siis see tundus nagu kodule lähemale kolimine. Mul ei olnud peaaegu üldse välismaale kolides enam närvikõdi, sest ma olin selle ühe korra juba läbi teinud. Argentinasse minek oli ju palju raskem, sest sinna minnes ma olin alaealine ja ei osanud isegi keelt.
Ma arvan, et ma ei oleks Londonis julgenud firmat alustada, kui mul ei oleks olnud Argentina kogemust. Esiteks sain vahetusõpilasena aru, et mind huvitab startupi maailm, nii et ma hakkasin ettevõtluse kohta raamatuid lugema. Teiseks, mitte miski ei saa olla hirmsam kui see, kui ma Buenos Aireses lennukist maha jäin ja olin öösel suures bussijaamas ilma levi ja rahata ja ei teadnud, kas ma saan bussi peale ja koju või pean ööseks oma kahe suure kohvriga bussijaama jääma.
Minu CV-d ja motivatsioonikirjad paistavad silma
Ma olen järgmised kümme aastat saanud nautida seda, et minu CV-d köidavad värbajate tähelepanu. Minu elutee on nii kirju, et ma eristun muust massist, mis tähendab, et mul on automaatselt suurem tõenäosus saada ülikooli, tööle, stipendiumit või muid auhindu. Tänapäeval ei piisa sellest, kui sul on head hinded. Sul peab olema veel midagi, mis eristab sind teistest sinuealistest.
Mul läks isegi nii hästi, et ma suutsin ennast nihverdada Inglismaa tipp-ülikooli füüsikat õppima, ilma et ma oleks gümnaasiumi lõpetanud ega ühtegi eksamit teinud.
Olen kolmkeelne
Noortel eestlastel on inglise keel suus, aga mina kõnelen lisaks inglise keelele ka vabalt hispaania keelt. Ma ei ole ülikoolis ega tööl hispaania keelt otseselt kasutanud, aga ma olen sattunud intervjuudele, kus mind intervjueerib hispaania keelt kõnelev inimene. Ma jään neile meelde, sest ma mainin, et ma oskan hispaania keelt ja me saame hetke minu Argentina kogemusest hispaania keeles juttu ajada.
Eriline olemine on sõltuvus
Pärast vahetusaastat oli mul alati millestki põnevast rääkida. Kui networking üritustel küsiti mõnda põnevat fakti minu kohta, siis ma teadsin täpselt, mida öelda.
Aga ma ei taha olla ju see inimene, kes kümme aastat hiljem ikka veel vahetusaastast räägib. Kuna mulle nii meeldis olla “see kes vahetusaastal käis”, siis ma võtsin aina uusi ja uusi katsumusi ette. Ma olin “see kes kolm aastat Argentinas elas” ja siis “see kes Inglismaal füüsikat õppis” ja siis “see kes Londonis startupi tegi”. YFU ei jäänud minu viimaseks seikluseks.
Ma vist ei ole võimeline olema lihtsalt tavaline inimene. Ja mida rohkem sa uusi asju ette võtad, seda tõenäolisemalt sa lõpuks edukust saavutad.
Hakkasin varakult oma õnne sepaks
Iga inimene ühel hektel “ärkab”. Mõned teevad seda teismelisena ja mõned ei ole kolmekümnendates eluaastates ka veel ärganud. Minu jaoks on ärkamine see, kui sa avastad, et sinul on täielik kontroll oma elu ja saavutuste üle. See on see, kui laps hakkab koolis pingutama mitte sellepärast, et vanemad käsivad, vaid sellepärast, et nad ise tahavad pürgida.
Tänu vahetusaastale toimus minu ärkamine 15-aastaselt. Enne vahetusaastat ma olin tavaline teismeline ja ei mõelnud väga selle peale, mis ma tulevikus saavutada tahan. Pärast vahetusaastat olin nagu täiesti teine inimene. Hakkasin mõistlikuks, ei raisanud enam aega lihtsalt lõbutsemisele ja võtsin tuleviku enda kätesse.
Mida varem sa oma õnne sepaks hakkad, seda varem hakkab liitintress sinu kasuks tööle. Ma olen märganud, et kesmine “ärkamise aeg” on kuskil 20-ndates eluaastates. Ma sain viis aastat juurde, mis nüüd maksavad intressi.
Ma ei kujuta ette, mis sorti inimene ma ilma vahetusaastata praegu oleks. YFU vahetusaasta on noore teismelise jaoks kujundav kogemus. See ei ole lihtsalt lahe reis. Ma olen täiesti teine inimene tänu sellele, et ma elasin aasta aega teisel pool maakera ja puutusin kokku täiesti teistsuguse kultuuriga.
Soovin kasutada võimalust ja vastata paarile korduma kippuvale küsimusele enne, kui viimase punkti panen.
Kas on mõtet minna vahetusõpilaseks?
Jah.
Kas sa teistest maha ei jää, kui sa koolis aasta vahele jätad?
Absoluutselt mitte. Vastupidi, vahetusaasta annab sulle nii palju juurde, et sa kihutad teistest ette. Esimened kaks aastat pärast Eestisse naasmist võib tunduda, et sa oled klassikaaslastest maha jäänud, aga see on ajutine. Pikas perspektiivis sa saad hindamatu kogemuse, mis aitab sind vähemalt järgmised 10 aastat olla edukam.
Kuhu riiki ma minema peaksin?
Vahet ei ole. Ära ürita strateegiliselt valida sellist riiki, kuhu sa hiljem tööle tahaksid minna või mis keelt sul tulevikus vaja läheb. Sa ei ole sama inimene, kui sa Eestisse tagasi tuled, nii et sa ei või ette teada, mida sa pärast vahetusaastat tegema hakkad. Mine kuhugi, mis tundub sinu jaoks põnev. Ja ära lase täiskasvanutel enda eest valida, see peab sinu otsus olema.
