Ma ise seda noorena ei näinud, aga minu kallis emake ütles, et ma olin juba lapsena ettevõtja. Väidetavalt ma müüsin koolis enda tehtud sõbrapaelu, aga mul on sellest null mälestust. Mina mäletan pigem lugu niimoodi, et ma hakkasin produktiivsuse ja efektiivse õppimise kohta raamatuid lugema kuskil seitsmendas klassis ja need samad kirjanikud, kes produktiivsusraamatuid kirjutavad, kirjutavad ka ettevõtlusest. Ajapikku läksin lihtsalt ettevõtlusraamatutele üle ja otsustasin, et see, mis nad kirjeldavad, meeldib mulle.
Ma tegin Argentiinas erinevaid katsetusi – müüsin kootud ja heegeldatud loomakesi ja tegin juhutöid. Minu esimene päris ettevõte oli aga Amazonis toodete müümine. Sellega ma alustasin Inglismaal, kui sain teada, et ma ei saa Inglismaalt õppelaenu, mis kataks 10 000 eurose õppemaksu. Mul oli ainult 3000 eurot ülikooliks kogutud, nii et mul ei jäänud muud üle, kui see raha investeerida toodete ostmisesse. Ükski teenindajatöö ei oleks mulle piisavalt palka maksnud. Ma ju pidin suurema osa ajast õppima, nii et ma ei saanud oma aega rahaks vahetada.
Ma sain enda investeeritud raha üsna kiiresti Amazonist tagasi, aga reaalselt kasumit ei ole ma ikka veel välja võtnud. Selle aasta lõpus tulevad vist esimesed dividendid. Kui sinul on oma ettevõte, siis soovitan soojalt raamatut “Kasum esimesena”. Lõpuks sain oma õppemaksu makstud tänu perele, sõpradele ja peamiselt mammile. Minu mammi hoidis mind üldse suurema osa elust… elus.
Ülikooli viimasel aastal sai mulle selgeks, et ma ei soovi minna suurde firmasse tööle ja seal mööda redeleid ronida. Ma teadsin, et kauges tulevikus tahaks asutada mõne põneva tehnoloogiaettevõtte. Aga mul ei olnud teadmisi, et seda kohe teha. Küll aga, mul olid teadmised, et kandideerida iduettevõtetesse tööle. Seal ei ole redelid üldse nii pikad. Saab päris mitu astet vahele jätta, kui tubli oled.
Läksin sellisele lehele nagu workinstartups.com ja kandideerisin mitmesse iduettevõttesse. Leidsin sealt kõige kahtlasema kuulutuse, mis ma elus näinud olen. Seal üks mees kirjutas umbes nii: “Ma avastasin sõbraga mega hea turuvõimaluse. Saada oma CV, kui soovid rohkem infot”. See oligi kõik. Niiiiii kahtlane. Ma lausa pidin neile kirjutama, nii et ma saatsin oma CV ja küsisin, et mis toimub. Tuli välja, et tegemist ei olnudki petuskeemiga. Üks keskealine inglane – Saul – soovis, et keegi tema äriideed ellu viiks.
Ta oli minu CVst nii vaimustuses, et tegi minuga kohe intervjuu, kuigi ta oli juba kümneid kandidaate välja juurinud ja 3 tükki olid taldrikule jäänud. Saul otsustas pärast intervjuud, et ta tahab mind kindlasti tööle võtta, aga et mul on tõenäoliselt vaja kedagi vanemat ja targemat kõrvale. Ma pidin ülejäänud kandidaatide hulgast ise valima, kellega ma koostööd tahaksin teha. Ma valisin ühe inimese välja, aga viimasel hetkel otsustas ta, et ta ei saa miinimumpalga peal elada ja ütles ära. Nii et ma jäin üksi ja me lükkasime Sauliga kaasasutaja leidmise edasi, et me saaksime rahulikult äriidee paremini läbi mõelda.
Ma olen alates jaanuarist meie äriidee kallal tööd teinud ja nüüd augusti alguses kolisin Londonisse. Täpsemalt, kolisin Felthami, mis on Londoni linnast väljaspool. Ma ei jaksaks elu sees Londoni sees üüri maksta. Ma niigi maksan hingehinda, et üürida ühte tuba voodi ja kapiga. Võrreldes Argentiinaga on siinne elu muidugi täielik luksus.
