Kuidas ma raamatu kirjutasin I

Mul paluti lähemalt jagada seda, kuidas ma oma raamatu kirjutamisega nii kaugele olen jõudnud, et olen lugejatelt tagasisidet saamas ja puhtand on valmimas. Otsustasin teha blogisse mitmeosalise seeria sellel teemal. Pealkirja arvestades ma väga loodan, et ma tõepoolest saavutan oma 2024 eesmärgi ja avaldan raamatu. Muidu on piinlik.

Idee tekkis 41 bussis

Mõtisklesin 41 bussis selle üle, mida oma õele sünnipäevaks kinkida. Otsustasin, et mõttetu pahna asemel soovin talle kinkida mõne lasteraamatu õppimisest ja produktiivsusest. Mina tema vanusena hakkasin internetist inglisekeelselt efektiivse õppimise kohta lugema, aga tema veel nii hästi inglise keelt ei osanud, nii et mul oli vaja eestikeelset raamatut. Tuleb välja, et eesti turul ei ole mitte ühtegi harjumuste, õppimise ega produktiivsuse raamatut, mis oleks suunatud lastele! Kas pole imelik?

Ma olin sellise eestikeelse raamatu puudumisest nii häiritud, et ma hakkasin sealsamas bussis nutitelefonis raamatut kirjutama. Mul tekkis täielik hasart.

Palavikuline kirjutamine esmase elevuse lainel

Olen harjunud äkilist motivatsioonipurset maksimaalselt ära kasutama. Kui mul tuleb järsku idee, et ma kirjutan raamatu, siis ma hakkangi kohe kirjutama. Kõige hullem, mis juhtuda saab, on see, et motivatsioon kaob täielikult ja raamat jääb pooleli. Aga kui projekt ei jää pooleli, siis olen suure osa tööst esimese motivatsiooni lainel ära teinud. Seega ma istusin bussist otse laua taha ja kirjutasin esimesed 30-60 lehekülge valmis.

Soovitan sul ka ootamatu hasardiga kaasa minna mõneks ajaks. See teeb elu lõbusamaks. Tahad äkki ühe õhtuga Etsy poe valmis teha ja ChatGPT genereeritud pildid müüki panna?

Struktureeritud süsteem pikemate kirjutiste loomiseks

Juba ülikooli ajal tekkis mul kindel süsteem pikemateks kirjutisteks. Kasutasin sama protsessi, et kirjutada esseesid, laboritöid ja lõputööd. Ka blogipostitusi kirjutan samamoodi.

Selleks, et teoseid kiiremini valmis saada, tuleb kirjutis õiges järjekorras üles ehitada.

Plaani järgmine tähendab seda, et ma ei tohi ühtegi komaparandust teha sellel hetkel, kui ma struktuuri paika panen ja esimest mustandit kirjutan. Väga suur kiusatus on kõik vahele jäänud tähed esimese ülelugemisega korda teha, aga minu kogemusel saavad terved lõigud sisukontrolli käigus maha hakitud. Mis mõtet oli kulutada need minutid parandustele, mis lõppteosesse ei lähe?

Eriti oluline on tunda ennast esimest mustandit kirjutades vabana. Ükski sõna ei pea olema õigesti kirjutatud. Täislaused pole kohustuslikud ja kui eestikeelne sõna ei tule meelde, siis kirjutan inglisekeelse. Kui ma endale mustandit kirjutades liiga ranged piirid panen, siis see tapab loovuse ja teeb niigi rasket protsessi veel raskemaks. Tühi paber näeb eriti hirmus välja, kui ma arvan, et ma pean kohe perfektseid lauseid genereerima.

Kuidas ma süsteemi raamatule rakendasin

Etapp 1 – ideed peast paberile

Mul oli vaja võimalikult ruttu “raamat ära kirjutada”, nii et ma esimeses etapis keskendusin ainult sellele, et oma ideed paberile saada. Põhiidee oli selge – aidata eesti lastel efektiivsemalt õppida ja tutvustada neile seda, kuidas enesearengu raamatud on eluks kasulikud. Esialgne struktuur sai ka juba bussis paika pandud. Kui ma laua taha istusin, siis minu ainuke eesmärk oli rohkesti teksti toota.

Kolme kuuga valmis õudne 160-leheküljeline mustand, mida ma ei oleks suutnud kellelegi näidata.

Etapp 2 – suur pilt

Printisin oma õudse mustandi välja, et ma kindlasti ei saaks enne komasid hakata parandama, kui suur pilt on paigas. Sirvisin mustandit mitu korda ja mõtlesin selle peale, kuidas see raamat tervikteosena tundub. Kas peatükid on õiges järjekorras? Kas kõik vajalikud mõtted said kirja? Kas on terveid peatükke, mida saab ära kustutada?

Selles etapis leidsin, et ma üritan oma esimese raamatuga liiga palju saavutada. Tahtsin ühe raamatuga kõik maailma tarkused edasi anda, aga see pole kõige efektiivsem viis inimesi harida. Parem on koondada kogu raamat ühe mõtte ümber. Lõikasin kõvasti sisu raamatust välja.

Etapp 3 – struktuur

Lahkasin oma mustandi tükkideks ja panin uuesti kokku. Püüdsin peatükid loogilisse järjekorda sättida ja seejärel peatükkide siseselt mingit korda luua. Ma ikka veel ei tegelenud kirjavigadega.

Lugesin paralleelselt uuesti raamatuid, mis olid mind inspireerinud ja lisasin sealt mõtteid “Kuidas õppida” raamatusse.

Etapp 4 – õiged laused

Kirjutasin kogu raamatu otsast lõpuni kaks korda ümber, proovides sõnastada mõtteid arusaadavalt ja täislausetega. Kahjuks jäi mul protsess siin etapis toppama. Tuleb välja, et minu jaoks on puhtandini jõudmine nii palju raskem kui esimese paari mustandi kirjutamine.

Motivatsiooni kadumine

Mustandit kirjutada on nii palju lihtsam kui puhtandit, sest ei pea muretsema toodetud teksti kvaliteedi üle. Nii kui raamatust hakkas esimese puhtandi moodi kirjutis saama, tuli mul täielik mentaalne blokk ette. Motiveerida ennast laua taha istuma oli peaaegu võimatu. Ma leidsin kõike muud, mida raamatu kirjutamise asemel teha.

Eriti raskeks tegi puhtandi kirjutamist see, et ma ei osanud väga hästi eesti keelt. Ma olin kuus aastat Eestist eemal elanud, nii et minu igapäevaelus oli minimaalselt eesti keelt. Ma ei olnud kuus aastat lugenud ühtegi eestikeelset raamatut ega vaadanud ühtegi eestikeelset filmi. Eestikeelse teksti genereerimine nõudis palju vaeva ja sõnaraamatu kasutamist.

Lõpuks läkski nii, et ma keskendusin täiesti teistele projektidele. Lõpetasin ülikooli ja asutasin Londonis startupi. Jätsin raamatu manuskripti kappi seisma, kuni Eestisse tagasi kolimiseni.

Nüüd on mu motivatsioon taastunud ja ma olen edukalt viimistlenud kaks raamatu peatükki ja need tagasisideks laiali saatnud. Kirjutan sellest lähemalt järgmises osas!

Kui sul on kodus laps ja tahad aidata kaasa “Kuidas õppida” raamatu valmimisele, siis registreeri ennast või oma last raamatu abiautoriks. Rohkem infot siin -> Aita mul raamat kirjutada!