Juhilubade tegemine 29-aastaselt ja rasedana – minu kogemus

Võtsin 2026. aasta üheks eesmärgiks teha lõpuks ära juhiload. Jah, olin 29-aastane, rase ja mul polnud ikka veel juhilube! Seni olid mind tagasi hoidnud igasugused takistused ja hirmud, aga lõpuks polnudki vaja nii palju muretseda. Load said täiesti normaalse ajaga edukalt tehtud.

Miks mul lubade tegemisega nii kaua aega läks?

Kui sain 18, elasin Argentinas. Seal sõideti peamiselt mopeedidega ringi ja lube polnud eriti vaja. Või noh, tehniliselt oli küll, aga reaalsuses ei juhtunud midagi, kui ilma lubadeta sõitsid.

Argentinast kolisin Inglismaale ülikooli. Seal läks asi veel segasemaks, sest autod sõitsid minu jaoks valel pool teed. Nii kui hakkasin sealse liikluskorraldusega ära harjuma, tulin Eestisse külla ja olin jälle täiesti segaduses.

Ma ei saanud isegi jalakäijana aru, kust poolt ristmikul autod tulema peaksid. Tundus üsna halb hetk autorooli istumiseks, nii et otsustasin lubade tegemise veel edasi lükata.

Kui lõpuks Eestisse tagasi kolisin, polnud mul lubade tegemiseks ei raha ega erilist viitsimist. Elasin kesklinnas ja ühistransport täitis kõik minu vajadused. Autojuhiload tundusid pigem mõnusa lisana kui millegi päriselt vajalikuna.

Muidugi olid kõige selle taustal ka igasugused hirmud. Nendest kirjutan kohe lähemalt.

Rasedus andis viimase tõuke

Rääkisin juba pikemat aega, et hiljemalt lapse sünniks teen juhiload ära. Siis on neid ju kindlasti vaja.

Tagantjärele mõeldes oleksin ilmselt ka ilma lubadeta hakkama saanud. Mees sõidab ja mina olen pärast sünnitust nagunii mõnda aega pigem pikali kui autoroolis.

Aga kui jäin rasedaks, otsustasin juhilubade tegemise üheks oma 2026. aasta eesmärgiks võtta. Ma ei uskunud eriti, et jõuan load enne lapse sündi kätte saada, aga mõtlesin, et vähemalt proovin.

Jaanuaris hakati juba küsima: „Noh, kas oled autokooli läinud?“

Ei olnud. Mul olid päriselt olulisemad tööülesanded käsil, nii et lükkasin alustamist veel natuke edasi. Autokooli jõudsin alles veebruaris.

Kõik hirmud, mis mul enne alustamist olid

Hakkasin 29-aastaselt ja rasedana juhilube tegema ning mul oli sellega seoses terve hunnik hirme. Mõned neist olid tegelikult juba aastaid olemas.

Kas noorena on lihtsam õppida?
Äkki on ikkagi mingi tõde selles, et noorena jäävad uued oskused kiiremini külge? Mina polnud enam 18 ja ausalt öeldes ei teadnud, kui raske mul sõitma õppida on.

Kas ma saan hakkama, kui ma vihkan liiklust?
Ma ei salli isegi rattaga sõitmist, sest olen terve aja meeletult ärevil. Sõidan hästi aeglaselt kõnniteel ja tulen ristmiku ületamiseks rattalt maha. Auto tundus sellest kõvasti hullem.

Ega ma liiga ärevusse ei satu?
Autosõidu õppimine tundus mulle ülivastik protsess. Sa ei oska veel midagi, aga sind pannakse linnaliiklusesse, kus on päriselt võimalik kellelegi viga teha. Väga rahustav mõte.

Kas mul läheb kolm korda kauem kui teistel?
Ma olin täiesti arvestanud sellega, et kukun eksami mitu korda läbi. Sellest poleks otseselt midagi olnud, aga kogu projekt tundus hästi suur ja aeganõudev. Mul oli null usku, et teen load tavalise ajaga ära.

Kuidas ma seda endale luban?
Maksan endale ainult miinimumpalka ja tegelikult peaksime raha lapse jaoks kõrvale panema. Lisaks ei lõpe kulud ju lubade kättesaamisega. Kui mul on load, siis ma hakkan sõitma ja see tähendab kohe ka suuremat kütusekulu.

Üllataval kombel läks kõik ladusalt

Kõige naljakam on see, et lõpuks ei läinudki midagi halvasti. Tegin load rahulikus tempos nelja kuuga ära ning sain nii autokooli eksamid kui ka riiklikud eksamid esimese korraga tehtud. 🥳

Numbrid

Aeg kokku	4 kuud
Ajakulu kokku	72 tundi
Kulu kokku	1503 €

Kuidas see protsess päriselt välja nägi

Teooriaga sattusin kohe hasarti.
Õppisin LiiklusLabis teooriat ja see oli ausalt öeldes nii mõnus, et läksin täitsa hoogu. Tegin kogu teooria umbes kahe nädalaga ära ja sooritasin kohe autokooli teooriaeksami. Kusjuures enne esimest sõidutundi. Riikliku teooriaeksami tegin paar nädalat hiljem.

Sõidutundides käisin enamasti kord nädalas.
See tempo sobis mulle hästi. Aprillis oli mul sünnipäev ja sain kingiraha, nii et mingi periood käisin isegi kaks korda nädalas sõitmas. Mingit hullu rapsimist ei olnud. Täiesti normaalne ja rahulik tempo.

Lõpu poole hakkasin rohkem harjutama.
Kui eksam hakkas lähenema ja tundsin ennast kindlamalt, siis sõitsin tavaliselt ühe korra nädalas sõiduõpetajaga ja vähemalt ühe korra juhendajaga. Lõpuks läks asi juba nii praktiliseks, et mind sai täiesti vabalt kasutada punktist A punkti B sõidutamiseks. Siis käisin pigem isegi kaks korda nädalas oma autoga sõitmas.

Enne eksameid tundsin ennast üllatavalt enesekindlalt.
Mul oli tunne, et kui just mingit väga imelikku olukorda ei teki, siis saan hakkama küll. Tavalised liiklusolukorrad ei olnud enam probleem.

Sõidueksami tegin Laagris.
Valisin Laagri sellepärast, et seal on veidi vähem keerulisi liiklusolukordi kui mõnes teises kohas. Aja saamine oli omaette projekt. Luurasin iga hommik ja õhtu, kas mõni aeg vabaneb. Inimesed ju tühistavad oma aegu. Lõpuks näkkaski nii, et reedel sain esmaspäevaks aja.

Täiskasvanuna võib lubade tegemine isegi lihtsam olla!

Üks minu suur hirm oli see, et äkki õpin 29-aastaselt aeglasemalt kui värsked 18-aastased. Tegelikult ei olnud mingit vahet. Sõiduõpetaja ütles, et minu areng oli täiesti ootuspärane. Ma ei õppinud teistest kiiremini ega aeglasemalt. Olin täiesti tavaline õpilane täiesti tavaliste vigadega.

Ka ärevus ei olnud vähemalt sõidutundides üldse nii suur probleem, kui olin kartnud. Kui sõitsin õpetajaga, siis teadsin, et tema vastutab selle eest, millistesse olukordadesse ta mind laseb. Kui tema julges minuga liiklusesse minna, siis järelikult olin piisavalt okei sõitja. Ma ei pidanud iga sekund kartma, et nüüd juhtub midagi kohutavat.

Üldse tundsin ennast palju enesekindlamalt kui need värsked 18-aastased, keda koolitustel nägin. Neil tundus olevat palju suurem hirm vigade tegemise ja teiste arvamuse ees. Nad ei julgenud eriti sõna võtta ning roolis olid õlad täiesti pinges.

Ka sõiduõpetaja ei tundunud mulle mingi hirmus autoriteet. Ta oli pigem kolleeg, kellega me koos ühe oskuse kallal töötasime. Ja kui väga otse öelda, siis mingis mõttes oli ta ka minu klienditeenindaja. Mina maksin selle eest, et ta mind õpetaks, toetaks ja turvaliselt sõitma aitaks. See ei tähenda, et ma teda ei austanud. Lihtsalt ma ei kartnud teda ega tundnud, et pean iga hinna eest hea laps olema.

“Päris” täiskasvanuna on sellest kõigest palju rohkem suva. Tuututad mulle, sest sõidan liiga aeglaselt? No tuututa.

Kas rasedus tegi lubade tegemise raskemaks?

Lugesin ühest uuringust, et rasedad võivad olla rahulikumad ja stressi paremini taluda. Minu puhul tundus see küll tõsi olevat. Suretasin auto keset ristmikku välja, tekitasin järjest veidraid olukordi ja lihtsalt naersin selle peale. Paar tundi hiljem oli kõik juba meelest läinud. Olin nii meeletult rahulik, et see oli lausa naljakas.

Kõige ebamugavam osa oli kolmas trimester. 90-minutised sõidutunnid tundusid liiga pikad, sest tunni lõpuks oli mul alati meeletu pissihäda. Pärast veel 20 minutit koju kõndida oli iga kord täielik piin.

Peale selle polnud rasedusest eriti midagi. Mahtusin ka suure kõhuga ilusti rooli taha ja sõitmist see ei seganud.

Load sain kätte, aga sõitmist vihkan ikka

Sõiduõpetajaga polnud mul peaaegu üldse ärevust, aga juhendajaga sõites oli vastik. On siiani, kuigi load on juba käes. See oli ainuke hirm, mis lubade tegemise käigus päriselt ära ei kadunud.

Mulle lihtsalt ei meeldi sõita. Mulle ei meeldi juhtida suurt metallist jurakat, millega võib kellelegi liiga teha, kui korraks tähelepanu hajub. Mulle ei meeldi ka teised liiklejad, kellel on kogu aeg kohutavalt kiire. Sõidad 50 alas 50-ga ja ikka läheb keegi närvi. Tundub, et ükskõik mida teed, kellelegi jääd ikka ette.

Iga kord, kui rooli istun, mõtlen, et tahaksin olla ükskõik kus mujal.

Võib-olla läheb see tunne ajaga üle. Aga näed, load sain ikkagi kätte. Eesmärgi täitmist see ebameeldivus ei takistanud.

Kui sina oled ka täiskasvanu ja sul pole juhilube, siis ausalt, tee need ära. See pole midagi nii hullu, kui sa ise endale liigset stressi ei tekita.

Sa ei pea tegema lube võimalikult kiiresti.

Sa ei pea olema ideaalne õpilane ega saama kõigest esimese korraga läbi. Võid eksamil kasvõi 15 korda läbi kukkuda. Mis vahet sellel lõpuks on, kui load ühel hetkel ikkagi käes on?

Kõige tähtsam on lihtsalt ühest otsast pihta hakata ja järjepidevalt edasi tegutseda. Üks teooriatund, üks sõidutund ja üks samm korraga. Nii saab ka suur ja tüütu projekt lõpuks tehtud.