Käisin ühe sõbraga mööda Londonit jalutamas ja rääkisin talle sellest, et hakkasin kokkasid intervjueerima. Ta oli täiesti pahviks löödud ja ütles: “Sa läksid otse ülikoolist teistele tööintervjuusid tegema?!”. Selle nurga alt vaadates kõlab tõesti naljakalt.
Järgmised 30 päeva on minu suurim eesmärk leida enda kõrvale kokk, kes teaks, kuidas kööki üles seada. Mul on vaja kedagi, kes kogu selle köögi ja toidu teema minu taldrikult ära võtaks, et ma saaks keskenduda äriplaanile ja turundusele. Töökuulutus on juba kaks nädalat üleval olnud, aga algul keegi ei näkanud. Siis ma lugesin raamatut “Start with why” ja kirjutasin töökuulutuse ümber. Ma rääkisin kõige esimesena sellest, mis on minu ettevõtte ülim eesmärk – teha keskkonnasõbralik toitumine tavainimesele kättesaadavamaks. Nüüd mul on 15 kandidaati ja ma olen paari neist juba intervjueerinud.
Võõraste inimestega rääkimine on ikka veel suur pingutus, aga mulle on intervjueerimine rohkem meeldima hakanud. Maailmas on nii palju lahedaid inimesi. Mõned neist on minu sarnased, aga suurem osa on täiesti erineva mõtteviisi ja eluteega. Täna kuulasin kokka, kes säravsilmi rääkis köögi süsteemide loomisest ja sellest, kuidas ta käib peaaegu iga päev erinevates restoranides vaatamas, mis seal antakse ja kuidas tehakse.
Ma vist elan praegu nelja aasta taguse Kaisa unistuste elu. Ma ärkan üles ja teen mida iganes ma tahan, aga enamasti on see enda ettevõtte kallal nokitsemine. Elu on täis stressi ja katsumusi – täpselt nii nagu mulle meeldib. Ma pean iga päev midagi uut õppima, et vee peal püsida. Palka pole ikka veel saanud, sest paberimajandus võtab aega. Muide, tegemist ei ole sarkasmiga. Mul on päriselt ka kõigi nende murede üle hea meel.
