Üks kahest koka kandidaadist ütles meile ära, sest ta ei olnud nõus nii väikese palga eest tööd tegema. Mul läks selle uudise peale tuju täitsa ära, sest see kokk, kes lahkus, meeldis mulle kõige rohkem. Nüüd meil on ainult üks sobiv inimene jäänud ja mu sisetunne ütleb, et tema huvi võib ka üle minna. Kui see juhtub, siis me peame otsast peale alustama ja jälle töökuulutused üles panema.
Nõme on see, et kõik muud asjad on koka taga kinni. Mul on tunne, et ma ei saa omapead enam ühtegi olulist otsust teha, sest ma tahaks kogenuma inimese käest enne nõu küsida. Mul ei ole aega iga asja üle googeldada. Aga noh, mis seal ikka. Mul ei jää muud üle kui moosida seda viimast kandidaati.
Ma tulin nädalakeseks Eestisse Mihklit vaatama. Hetkel kirjutan blogipostitust Mustoja külas metsa sees. Mul on hea meel, et ma olen ettevõtja, sest ma saan oma aega planeerida ja võtta puhkust siis, kui ma seda vajan. Ma tundsin, et mul on vaja Eestisse tagasi perega aega veetma ja ma tulingi! Pean ikkagi esmaspäevast reedeni tööd tegema, aga ma saan seni veel oma töökeskkonda valida. Eks asjad muutuvad siis, kui ma köögi saan.
Mihkel kutsus mu randa jalutama täna ja ma nõustusin, aga ütlesin talle, et ma vaataks kiiresti oma sõnumid ja meilid üle. Tahtsin üle kontrollida, et ega midagi ei põle. Meil oli tühi ja Saulilt oli ainult üks sõnum. Kahjuks oli sõnumi sisu see, et David, meie kolmas juhtkonna liige, suri reedel ära. Vot, oleks pidanud mitte telefoni vaatama.
David ei olnud firma osanik. Ta oli Sauli hea sõber, kes andis talle ja mulle nõu. David oli tore ja sõbralik vanamees, aga kahjuks mul ei olnud aega temaga väga tuttavaks saada. Uudis oli ootamatu, aga taevas ei ole alla kukkunud. Nokitsen vaikselt edasi, nagu ikka.
