Ettevõtte alguspäevil saab suurema osa asju interneti kaudu tehtud. Mul ei olnud terve suve jooksul Inglismaale kiiret. Nüüd on jõudnud kätte aeg, kus tuleb hakata kööki otsima ja kokkasid palkama. Eelmisel nädalal võtsin endale eesmärgiks kõndida läbi kõik väikelinnad, kus minu tulevased kliendid elavad. Oleme välja valinud Readingu ja Londoni vahelise raudtee ääres paiknevad linnad. Kaardi peal tunduvad nad täpselt ühesugused 5000 elanikuga linnad.
Alustasin oma maa kuulamist Ascotis, mis on 30-minutise rongisõidu kaugusel. Rongi istmed on siin uskumatult pehmed! Mulle tundub, et Elron valis võimalikult ebamugavad istmed, et keegi jumala eest rongis ei magaks. Teisipäeval käisin Eghamis, mis on linnadest kõige lähemal. Ascot ja Egham olid omavahel üsna sarnased, aga Egham on suurem ja “linnasem”. Seal on isegi ülikool. Kõikides kohtades oli üllatavalt palju loodust.
Mul ei olnud välja minnes kindlat eesmärki. Soovisin lihtsalt näha, millised majad inimestel on ja kas neil tundub raha olevat. Neil on raha. Neil on palju raha. Majaesised on autosid täis ja kõik aiad on maniküüritud. Ascot ja Egham olid täpselt sellised nagu ma ette kujutasin.
Reedel käisin Virginia Wateris ja see tripp ei läinud üldse nii nagu mul plaanis oli. Esiteks, ma ei saanud esimese hooga mitte ühelegi tänavale sisse, sest kõik olid tõkkepuudega eraldatud. Virginia Waters on Londoni miljonäride linn. Nägin põõsaste vahelt ainult hiigelsuuri kivist villasid. Jalutasin linnast läbi ja jõudsin mingi järveni. Ma olin väga segaduses, sest ma ei mäletanud, et seal järv oleks. Vaatasin google mapsist ja suure üllatusega avastasin, et ma sattusin Inglismaa kõige suuremasse parki.
Kadusin sinna kaheks tunniks ära. Mul oli pool pudelit vett ja väike hommikusöök hinge all. Jõudsin alles õhtul hirmnäljasena koju. Londoni ümber olevates parkides elavad kitsed. Ma ei saanud kahjuks ühtegi pildile, aga ma oletan, et eestlane oskab kitse ette kujutada.
Tagasiteel rongijaama ma ikkagi hiilisin tõkkepuude vahelt läbi ja vaatasin lähemalt miljonäride maju. Pilte ei julgenud palju teha, sest igal pool olid kaamerad. Kellelegi ma vahele ei jäänud, sest ma kõndisin väga enesekindlalt sirge seljaga tänavalt läbi, nagu ma elaks seal.
Ma olen esimesed töökuulutused juba üles pannud. Otsin praegu peakokka, kellest saaks pikas perspektiivis osanik, ja kedagi, kes tegeleks lisarahastuse otsimisega. Prioriteet number 1 on leida enda kõrvale kokk, kes teab midagi restorani avamisest. Muretsen veidi, et äkki maailmas ei olegi sobivaid inimesi, aga ma tean, et see ei ole tõsi. Ma olen Eestistki leidnud inspireerivaid ettevõtjaid, kellest mõned võib-olla loevad seda blogi. Tere?
Mu paanika tase on üllatavalt madal. Tegelen iga päev uute asjadega ja olen 100% ajast mugavustsoonist väljas, aga ma hindaks oma paanika taseme kuskil 3/10. Puhanguti 6.
Lõpetan pildiga sellest, kuidas ma oma elukvaliteeti siin parandan.
