Ma sain eelmisel kolmapäeval teada, et meie imeline koka kandidaat ikkagi ei soovi meiega koostööd teha. Andsin endale täpselt 5 minutit, et olla kurb, kuri ja frustreeritud. Ähkisin, puhkisin ja trampisin elutoas edasi-tagasi, kuni taimer helises. Siis andsin endale pool päeva, et mõtiskleda. Ma ei tahtnud Saulile enne mitte midagi öelda, kui mul on uus strateegia välja mõeldud.
Ilmselgelt see, mis ma seni teinud olen, ei tööta. Ma ei saa kokale piisavalt palka maksta, et häid kandidaate kinni hoida. Nii kui mõni teine startup teeb parema pakkumise, siis nad kaovad ära. Seega mul on vaja ettevõttele lisarahastust enne, kui ma täiskohaga koka-kaasasutaja leian. Aga mul on kokka vaja enne, kui ma lisaraha saan, sest investorid tahavad mingisugust progressi näha.
Mõtlesin välja ajutise lahenduse. Ma otsin täiskohaga koka asemel hoopis vabakutselist kokka, kellel on juba töötav köök olemas. Intervjueerimise käigus kohtusin paljude kokkadega, kes tegid poole kohaga näiteks miljonäridele toitu. Kui ma paneks vabakutselise koka ainult mõni päev nädalas tööle, siis ma saaksin üsna mahlakat tunnipalka maksta. Kord nädalas toitu teha ja laiali tassida on piisav tõendusmaterjal investoritele. Loodetavasti Hira nõustub minuga. Ta jäi haigeks (üllatus, üllatus), nii et mul ei ole olnud võimalust talle oma uuest strateegiast rääkida. Kogu maailm on jätkuvalt haige.
Sauliga saime reede õhtul kokku ja arutasime hispaania restoranis uut plaani. Ma sõin rohkem, kui ma terve nädala peale kokku olen söönud. Saul küsis palju küsimusi, aga jäi lõpuks probleemi analüüsi ja strateegiaga nõusse. Minu novembri eesmärk on küsida 100 inimese käest, kas nad teavad mõnda vabakutselist kokka, kes võiks sellest partnerlusest huvitatud olla. Töökuulutusi ei ole mõtet üles panna, sest need inimesed, kes neid vaatavad, ei ole õiged inimesed.
Mina olen ka nüüd ühe Londoni ettevõtjate klubi liige. Klubi nimi on FuturePlanet Community of Action. Käisin ühel intervjuul ja plekkisin 700 naela, et liikmeks saada. Üldse ei kahetse. Ma sain kolmapäeva õhtul käia kesklinnas ühel nende üritusel enne maksmist ja ma sain kohe aru, et tegemist on minu moodi seltskonnaga. Kõik liikmed teevad aktiivselt midagi keskkonna heaks. Kohtusin teiste startupi asutajatega, kellest üks näiteks kogub baaridest öösel pudeleid kokku, peseb need ära ja müüb õllefirmadele tagasi. Ta rääkis mulle, kuidas ta ehitas pudelite pesemise masina, nii et ma otsustasin, et me hakkame sõpradeks.
See kogunemine oli kirjade järgi networking üritus. Ma olen paaril sellisel käinud ja üldiselt need mulle ei meeldi, sest ma olen liiga häbelik, et käia mööda tuba ringi ja järjest tutvustada ennast inimestele. Seekord oli õhkkond hoopis teistsugune. Esimene vihje sellele, et mulle meeldiks see kamp, tuli kohe ukse peal. Minu käest küsiti, kas ma soovin kallisid või pigem hoian inimestest eemale. Mina, kes ma olen üksi oma toas istunud kõik päevad, küsisin üllatusega, et kas siin jagatakse tasuta kallisid?? Sain rohelise kleepsu rinna peale ja tõepoolest, sain õhtu jooksul päris palju kallisid.
Esimesed 20 minutit olid nagu tüüpilisel networking üritusel. Inimesed seisid väikestes puntides ja ajasid juttu. Lärmakas oli. Hirmus oli. Õnneks ma olen väike blond tüdruk, nii et ma sain lihtsalt minna mingite meeste juurde, seista, naeratada, öelda tere ja minuga hakati rääkima.
Järgnevad kolm tundi olid super lõbusad. Meid jagati neljastesse perekonnagruppidesse ja anti jutustamiseks teemasid. Kõige esimene küsimus, millele tuli vastata, oli “kuidas sul läheb?”. Aga meile loeti sõnad peale, et me peame ausalt vastama. Mulle väga meeldis väikestes gruppides juttu ajada. Neli inimest oli perfektne grupi suurus, sest kõik said rääkida, aga keegi ei pidanud üksi vestlust üleval hoidma. Grupid ei olnud suvalised, vaid need olid korraldaja poolt eelnevalt kokku pandud, et kõigil oleks midagi ühist. Minu grupis olid startupi asutajad.
Õhtujuht oli muide eks kloun, kelle praegune karjäär on “inimeste vahel väärtuslike sidemete loomine”. Ma ütleks, et ta on oma ala tipp-professionaal. Ta oskas tekitada ruumis nii mõnusa õhkkonna ja ta kuidagi tegi võõrastest inimestest parimad sõbrad paariks tunniks. Mul oli seda väga-väga vaja.
