Aja- ja asukohavaba suverežiim ei ole ainult ettevõtjatele

Kätte jõudnud suvi! Ilm on ilus ja tuju on hea, aga palgatöötaja ei saa suvalisel pärastlõunal randa minna. Või kuidas? Soovin sind veenda, et töökoormuse ja rutiinide varieerimine on head nii vaimsele tervisele kui produktiivsusele ja suverežiim ei ole ainult finantsvabadele ettevõtjatele.

Ma olen juba teist aastat aja- ja asukohavaba ettevõtja, aga sellegipoolest töötan suurema osa aastast esmaspäevast reedeni 9st 5ni. Mis kasu on mul sellest, et ma kell kolm vaba olen, kui keegi minuga kohvile ei saa tulla? Elan ülejäänud maailma rutiinidega kooskõlas, sest ainult nii saan teiste sapiens’itega aega veeta.

Aga kui ilmad lähevad eriti ilusaks, siis ma lähen karjast lahku. Lähen aja- ja asukohavaba ettevõtja suverežiimile, mis võimaldab mul ka tööpäevadel suverõõmudest osa võtta. Käin pärastlõunal jooksmas, päevitamas, ujumas ja jäätist ostmas. Vaatan nädala alguses ilmateadet ja mõnikord võtan terved päevaks spontaanselt vabaks.

Hooajaline töö on just ambitsioonikatele inimestele

Suverežiimi kirjeldusest võib jääda mulje, et ma lebotan rohkem ja seetõttu saavutan suvekuudel vähem, aga autor Cal Newport väidab just vastupidist. Cal Newport kirjeldab oma raamatus “Slow productivity”, kuidas vaheldus töökoormuses aitab elu jooksul rohkem saavutada. Nädala vaates tundub, et saad vähem olulist tööd tehtud, aga kui sa natukene niiöelda välja zoom’id, siis aasta vaates on hoopis teine lugu. Aeglasemad perioodid annavad ajule võimaluse puhata ja kiirematel aegadel tehtud töö on sellevõrra kvaliteetsem. Ajalooliselt on maailmakuulsad autorid ja teadlased regulaarselt laiselnud.

Cal Newport oskab ise oma mõtteid paremini õigustada kui mina. Soovitan lugeda tema New York Times’i arvamuslugu. Muide, paywallist saab ümber nii, et Googeldad “Cal Newport Embrace Seasonality” ja leiad New Yorkeri artikli sealtkaudu. Nad on vist Google’i kaudu sisenejatel paywall’i ära võtnud, sest muidu nende artiklid ei ilmuks Google’i otsingus esimesel lehel. SEO on nende jaoks olulisem, kui see kopikas, mis nad sinu pealt teeniksid.

Töö oli hooajaline kõik need 300000 aastat, kui Homo Sapiens töötas küti-korilasena. Elu sõltus loodusest inimeste ümber, nii et erinevatel aastaaegadel oli erinev töö ja rutiin. Sellel järgnesid 10000 aastat agrikultuuri, kus suvel tehti põllutööd ja talvel istuti kamina ees. Alates industriaalrevolutsioonist alates oleme teinud tööd terve aasta sama graafiku järgi.

Hooajalised erinevused töötempos on loomulikud ja vajalikud, et kogu aasta vaates eesmärgid saavutada. Pidev muutumatu töögraafik on üks läbipõlemise põhjustajaid.

Minu suverežiim

“Slow productivity” on üsna uus raamat, aga ma olen Cal Newporti YouTube’i kanalit ammu jälginud ja võtnud tema soovitusi südamesse. Esiteks, ma lülitusin suvisele graafikule, kus mul on pikad lõunapausid. Töö toimub hommikul ja hilja õhtul.

Lõunapauside ajal saan teha kõiki neid asju, mida suvepuhkusel tehakse. Ma käin rannas päevitamas, metsas jalutamas ja saan sõpradega kokku. Erinevalt talvest on suvel võimalik sõpradega kokku saada, sest kellelgi on ikka suvepuhkus. Minu pere ja sõbrad teavad, et kui neil on puhkus, siis mina olen ka vaba.

Ma olen järk-järgult ka töökoormust vähendanud, et ma saaksin aeg-ajalt õhtuse tööploki vahele jätta. Nii saan soojal suveööl sõpradega linnas või looduses olla. See on raske, sest mul on tunne, et ma “jään maha”. Pean endale koguaeg meelde tuletama, et ma olen eelnevalt kahetsenud ainult seda, kui ma ei ole võtnud aega vabaks, et suvel lõbutseda. Ma pole kunagi mõelnud, et ma kahetsen puhkamist.

Kasutan ära asukohavabadust. Linnas viibimine ei ole töö tegemiseks vajalik. Ma tean, et asukohavahetus mõjub mulle hästi, nii et ma käin, läpakas kaenlas, väikestel reisidel. Kui ma Narva-Jõesuusse puhkama sõidan, siis ma küll võtan mõned päevad vabaks, aga sõidupäevadel teen tööd. Rongid ja bussid on väga head kohad, kus blogi kirjutada. Saaremaa praamil saab ka edukalt tööd teha.

Kontoritöötajad juba reguleerivad oma töömahtu

Teil palgatöötajatel on tegelikult rohkem vabadust, kui te arvate! Eriti neil, kes teevad ajuga tööd. Paljud teist reguleerivad praegugi ise seda, kui palju ülesandeid teil korraga laua peal on. Meil ei oleks nii palju läbipõlemise piiri peal kontoritöötajaid, kui me ei reguleeriks ise oma töökoormust!

Me laseme enda laua peale kuhjata täpselt nii palju tööülesandeid, et me oleme läbipõlemise piiri peal. Vähem vastu võtta oleks piinlik, aga rohkem me tõesti ei jaksaks. Kuskilt jookseb piir ja me kõnnime täpselt selle piiri peal. Kõik inimesed on normaaljaotuse kõvera keskel.

Kui tööandjad reguleeriksid kontoritöötajate töökoormust, siis meil oleks päris palju läbipõlenuid ja samas ka palju inimesi, kellel on tööd laua peal liiga vähe. Aga reaalsus on see, et ekstreemsusi ei ole. Pigem on kõik inimesed täpselt läbipõlemise piiri peal. See tähendab, et meil on juba olemas võim lisaülesannetele “Ei” öelda. Kui sa näed, et sa tõesti rohkem ei jõua, siis sa juba ütledki tööandjale “Ei”.

Millegipärast on meil selline töökultuur, et kui me vähegi jaksame rohkem teha, siis on normaalne kohustusi juurde võtta.

Sa saad aja- ja asukohavabadust väiksemas mahus katsetada.

Sa ei pea olema finantsvaba ettevõtja, et aja- ja asukohavabadust väiksemas mahus rakendada. Cal Newport kirjeldab oma raamatus “Slow Productivity” mitmeid viise, kuidas töökoormust vähendada-suurendada. Kõik tema nõuanded võtavad arvesse seda, et lugejad on palgatöötajad, mitte ettevõtjad.

Vähenda suvel töökoormust. Võtagi vähem asju lauale vastu! Ütle “Ma ei jõua rohkem teha” enne, kui sa läbipõlemise piirile jõuad. Võimalusel kauple endale suvekuudeks ametlikult väiksem töökoormus. Selle võrra saad vähem palka, aga kui sul finantsid on korras, siis vabadus on palju kallim kui raha!

Võta kindlal nädalapäeval pärastlõunad vabaks. Kuna sul on vähendatud koormus, siis su töönädal ei ole mitte 40 tundi, vaid mõned tunnid vähem. Kuhu sa need vabad tunnid paigutad? Kui sa saad spontaanselt vabasid tunde paigutada, siis jälgi ilmateadet ja võta vabaks päikeselised päevad.

Cal Newport pakub ka sellist alternatiivi, mida noored koroonaajal rakendasid – Vaikne Loobumine. Vali aastas paar kuud, kus sa ei ütle kellelegi midagi, aga sa ei anna endast enam tööl 100%. Sa hiilid kõrvale liigsetest koosolekutest, lased pastakal kell 17:00 käest kukkuda ja ei võta uusi tööülesandeid vastu. Iva on selles, et sa rakendad vaikset loobumist ajutiselt. Tõenäoliselt mitte keegi ei pane tähele, et sa vahepeal “laisk” olid. Pigem pannakse seda tähele, kui sa pärast rahulikku perioodi täie rauaga edasi paned!

Kui sul ei ole kohustust iga päev kontoris viibida, siis tee paar korda nädalas muus asukohas tööd. Võta arvuti ja mine kohvikusse tööle või sõida üldse linnast välja. Katseta diginomaadi elu ja naudi keskkonnavahetust. Ka selline vaheldus rutiinis avaldab head mõju vaimsele tervisele.

Sellised mini-eksperimendid annavad motivatsiooni ja julgust pürgida tõelise aja- ja asukohavabaduse poole. Sul on väiksem risk läbi põleda ja mitme aasta vaates saavutad rohkem.